Täna oli Super päev! Algas vastikult ja halva enesetunde ning megasuperhüper suure unisusega. See möödus. Ja väga hästi möödus.

*Nägin V-d! Ta jälle ei tundnud mind kohe ära, aga lehvitas mulle siiski!

*Poes käisin. Tahtsin piima võtta. Ühel meesterahval oli sama plaan. Avas ukse ja ütles:''Aga palun.'' Ja mina vastu:''Aga tänan!''

*Käisin korterit vaatamas. See oli 50tuhat korda parem ja kenam kui piltidel! Ja maakler meeldis mulle ka. Homme saan teada selle korteri saatusest.

*Üks 3-4aastane suutis mind ehmatada, kui ta kõrge värava otsas turnis ja sealt ülevalt mind vaatas

*Täna jõudsin lõpuks panka ka!

*Täna on neljapäev ju!

*Täna oli vapustav sügisilm! - tuul ja päike ja hajutatud vihmapilved
*Täna ei hakanudki silmad valutama!
*Õppisin ühe osa Kas tunned mind ära laulust!
*Avastasin, et mõnikord olen ma ikka totaalne blond
*Sain teada oma ülemuse vanuse... Väga oluline info ju....

Eilsed head asjad jäid kirjutama, aga tänased kirjutan küll ära.

*Tugeva tuulega tulin koju
*Sõin head Saaremaa juustu (või mis iganes see ka polnud)
*Rääkisin Michaeliga
*Õunamahl muutub tasapisi õunasiidriks. Ja see on hea!
*Jõudsin omadega kompromissile
*Kirjutasin korteri asjus
*Kuulasin mitu korda Tuberkoloitet (eriti Viimaset majade taga ja Kas tunned mind ära)

Laupäevased head asjad:

*Sõin spagette juustu ja viineritega
*Viisin raamatukokku lugemata raamatud ära
*Sain sõita Ameerika autoga
*Rääkisin üle pika aja ühe toreda inimesega juurast jmt
*Sain kokku inimesega, kes rääkis ja õpetas elust nii mõndagi
*Kõuts magas lõunauinaku ajal minu kaisus ja talus seda

*Neli nädalat sai täis minu töötamisest
*Käisin vanema õega tädi ja tädipoja ja tädimehe juures tädipoja sünnipäeva tähistamas
*Sain head pohla jogurtit
*Jõin megasuperhead Martini šampanjat
*Mõistsin, et teen ikka õiget tööd

Viis asja

Mina juba ammu mõtlema, et iga päeva kohta toon siin välja vähemalt viis head asja, mis päeva jooksul on toimunud. Olgu need siis kõige tühisemad asjad, mis päevas olla saavad. Sest nii hakkan ma eeldatavasti rohkem positiivsemalt mõtlema. Niih, tänased viis asja:

*imetlesin täiskuud, mis vahepeal peitus õhtuste liikuvate pilvede taha ja mille kõrval püüdis end säravana näidata üksik täht

*käisin täna ühte korterit vaatamas. Helistasin ja sain kohe vaatama minna

*täna hommikul paistis päike

*kuulsin hommikul Uuno raadiost head laulu ''Sügisesed kirjad''

*avastasin, et igal hommikul tulevad mulle vastu ühed ja samad näod.
*mulle anti tööl lisatööd lisatasu eest

Vot, mina arvan, et see on päris hea saavutus. Kuus head asja ühe päeva kohta. Tegelikult lisaks veel midagi, aga lihtsalt... Tööl on mul põnev elu ja ma vist ei pea kunagi tundma lobisemispuudulikkust.

Kuu

Nägin täna poolkuud. See oli pilvede taga peidus kõrgudes linna kohal, et keegi ei unustaks - tema on kõige kõrgemal. Tema ööde valitseja. Sügisene tuhmunud kollaseplekiline kuu.

Taaskohtumine

Eile sain üle pika aja kokku Janikaga. Saime natuke olla kursaõed TLÜs ja siis jätsin mina ta maha. Ta ütles, et peale minu äratulekut läks asi raskemaks. Vaesed nemad... Meie Janikaga olime eile aga üle kahe ja poole tunni koos! Lihtsalt istusime ja rääkisime. Ja siis käisime Apollos. Seal pidavat olema odavad raamatud, aga ei mingit odavust polnud. Vähemalt 15krooniga ei saanud midagi. Nii pidimegi tühjade kätega lahkuma oma lemmikpoest. Eks järgmisel korral veab meil rohkem.

Janikaga oli hea rääkida. Rääkisime pea kõigest. Jututeemad ei saanud ega saanud otsa. Nii tore oli jälle näha. Põnev oli ja nalja sai. Järgmisel korral räägime jälle kõigist maailma asjadest ja saame teineteisele tarku sõnu lausuda. Me naersime isegi vihma ära! Aga see tuli tagasi... Vihm andis märku, et me peame vastassuunades liikuma hakkama.
Ma pole kolmel päeval saanud õhtuti koju kuivalt. Hommikuti lihtsalt ei saja vihma ja mina ei viitsi seda vihmavarju ka ju kaasa tassida. Mõttetu. Ja koju tulen ma ikka jalgsi. Egas ma siis nõrk pole, et trolliga hakkan tulema! Pealegi, vihm on kasulik mu juustele. Eriti heitgaase täis märg vihm. Mina ei põe. Mulle meeldib vihm. Ma naudin seda. Vihmapiiskade langemine... Kõik piisad sarnased. Aga totaalselt erinevad. Kristalle täis. Igaüks toob oma tuju. Mõni langeb sujuvalt, teine kiirustades... Vihmapiiskade hingeelu.

Kolmapäeval käisin ''Tuhkatriinu'' esilinastust vaatamas. Ada mängis seal filmis. Ta oli pedofiilist kuninganna. Ada oskab elada oma ossa. Ta on superstaar! Kätliniga käisime seda vaatamas. Tegime isegi Ada-nimelised plakatid valmis. Me kahekesi moodustame Ada suurima fännklubi. Egas meid normaalsete pilkudega vaadatud, kui me peale filmi oma plakateid demonstreerisime. Aga me polegi kunagi normaalsed olnudki.

Netil on täna sünnipäev. Saab 23 täis. On alles õnnis päev! Ma ostsin talle veini. Punase. Ma ei kujuta isegi mitte ette, kas see on hea või mitte. Mina ei taha igatahes katsejänes olla. Peale veini tegin talle veel fotokollaaži. Praagina loomulikult. Ei saa ju üht asja korralikult teha. PALJU ÕNNE, VANEM ÕEKSEKENE! (F)

Unistuste täitumine

Kummaline. Väga kummaline. Unistused täituvad alati siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Ja ma ei osanud isegi unes ette näha, et saan vähem kui kuuga kolm tööpakkumist! Üks parem kui teine. Ja viimane ikka kõikse parem... Aga valisin teise, sest viimane tuli natuke liiga hilja. Pealegi olen omadega väga rahul, et teise pakkumise valisin. Mulle meeldib selle seltskonna hubasus ja lihtsus. Keegi ei pea end teisest ülevamaks. Me oleme ühel tasandil, mis sest, et üks on ülemus ja teine alluv. Või et üks on teisest kauem töötanud.

Täna tuli mulle pakkumine assistendi ametikohale ettevõttes, mis tegeleb kinnisvaraga. Kindlasti on see väga hea pakkumine. Ja kui ma võtaksin uue riski, läheksin ma praeguselt töölt ära ja võtaksin avasüli selle vastu. Samas, ma riskin niikuinii mõlemat pidi - kui ma jään tööle bürooteenindusse, ei tea ma kunagi, kas firma saab jalad alla või mitte. Risk. (Tunnen selle tööga mingit seotust. Viimasel ajal on deja vu efekt deja vu efekti otsa. See tähendab head. Ma tean.) Kui võtaksin vastu sekretäritöö, ei tea ma kunagi, kuidas sulandun kollektiivi. Risk. Risk riskis kinni. Aga vahet pole! Mulle meeldib, mis ma teen ja olen igati rahul endaga! Pealegi pakkusin ma koostöö võimalust mulle tööd pakkunud ettevõttega. On mul ikka nutikust!

Elu tasakaal ja tasakaalutus

Räägitakse, et elu peab kõik tasakaalus olema. On see üldse võimalik? On võimalik, et mu töö ja kodu ja sõbrad oleksid kõik alati kõige paremas korras?! Olgu, nad ei peagi olema kõige paremas korras, nad võivad olla ka niisama... Lihtsalt olla. Et ma teaksin, et nad on olemas, et nad ei veereks laualt maha. Et nad ei jääks laua äärele seisma ja tasakaalu otsima. Tasakaal... Leiame oma tasakaalu. Oma vaimse ja füüsilise tasakaalu... Et kõik oleks tasakaalus...

Pere... See on teema, millest vatraks ööd ja päevad, aga mis mingil imelikul põhjusel kaotab tasakaalu niipea, kui väiksemgi tuuleiil taldriku pöörlema suudab panna. Mingil imetabasel kombel pole ma suutnud saavutada pere-tasakaalu. Alati lendab kõik uppi. Piisab vaid sõnast või pilgust...

Töö... Mulle meeldib see sõna. Mulle meeldib, kui ma ütles selle lühikese sõna. Nagu oleksin armunud kolmetähelisse sõnasse. Ma naudin seda. See on just see, mida ma tahan teha. Mida mulle meeldib teha. Pealegi, kui on ikka nii vahvad kolleegid, siis kohe ei saa teisiti, kui peab minema tööle ja kuulama, mida need targad mehed ja üks naine peale minu veel räägivad (mulle lausa meeldib olla meeste seltsis). Tänagi tõi mind Robert autoga koju. Ütles, et võib viia, peab niikuinii bensiini võtma. Eks tas ole... Tankla oli tervel 50meetri kaugusel meie töökohast. Kui sedagi loomulikult. Tõesti, need 10 minutit, mida ta mind sõidutab, on mu päeva kõige rahulikumad ja mugavamad minutid. Nahkiste. Mõnus lõhn. Uuno raadio. Vaade aknast... Kõik möödub sujuvalt. Ilma hüpeteta. Nauding. Kvaliteetaeg. On alles tore tasakaalukas noormees. Tahan veel! Ta võikski mind igal õhtul koju tuua. Aga ma ei taha teda ära ka kasutada. Kuigi bensiini saab ta tasuta. Mulle kohe meeldib mu töö - uus telefoninumber (kuigi nüüd oleks vaja veel üht telefoni), oma laud vaatega aknast välja ilusalt puule, oma mail ja minu nimi on toodud ka kontaktisikuna välja. Õnnelikkus toob pisara silma. Mulle meeldib see, mida ma teen ja ma naudin seda. Aga nüüd aitab sellest imalast jutust. Kui ma kohe ei lõpeta, jäängi sellest vatrama. Töötasakaal on mul igatahes olemas.

Sõbrad... Ma pole kunagi mõelnud, miks on sõbrad olulised. Aga nad on seda vägagi. Ütleks, et sõbratasakaal on mul paigas. Võtame kas või näiteks kaks pühapäeva õhtut. Eelmisel pühapäeval kutsus mind Kristjan puht juhuslikult kinno. Temaga on see hea, et ta pakub kohe variandid välja, mida võiks vaatama minna. See on hea. Esiteks ei pea ma ise selle peale aega kulutama, teiseks valib ta alati filmid, mida ma võib-olla ise välja ei valiks. Ta teeb häid valikuid. Nt käisime vaatamas ''Viimane õhutaltsutaja''. Väga hea film oli. Ikkagist 3D ja puha. Peale filmitamist läksime teetama. Kohad, kus tavaliselt oleme käinud, olid kinni. Isegi St Patric. Seal tehti remonti. Leidsid ka aja. Jalutasime vanalinnas raekoja platsi poole. Läksime seal ühte restorani ja võtsime musta teed. Jõime ja rääkisime. Koju tõi Kristjan mind ka ära. Ta ise oli saatnud mulle õunu. See oli meeletult armas. Ja veel häid õunu! Tänan, sind Kristjani isa!

Eile käisin aga Jaanusega ''Titetegu'' vaatams. Eks see Jaanus ole ka omaette kuju. Msnis suheldes oleks tegu nagu tagasihoidliku mehepojaga, aga kui kokku saad... Ostsime piletid ja läksime võtsime ühed rummid koola ja sidruniga. Lahjavõitu olid, aga ajasid asja ära. Istusime ja jõime rummi ja lobisesime ja kaotasime ajataju... Jaanus vaatas kella, kell oli tiksunud 22.02 peale. Meie seanss algas 21.55. Ega ma polegi varem filmivaatamisele hilinenud. Aga see polnud veel kõik! Jaanus kaotas piletid ära. Otsis neid jope taskutest ja rahakotist. Mida polnud, seda polnud. Fortuuna naeratas siiski ja ta leidis piletid rahakotist raha vahelt. Siis ostis ta veel popcorni (kui me Kristjaniga käime, ei söö me kunagi midagi kinos, ega ma ei tahagi. Jaanusega on teisiti.) Kui me lõpuks saali nr 5 jõudsime, käis alles filmide tutvustus. Seega ei maganud me midagi ebaolulist maha. Film ise oli hea. Ei soovita vaatama minna. Kui tuleb telesse, siis võib vaadata küll.

Ja kolmapäeva ootan! Siis näen Adat lõpuks! Ja Kätlinit. Ada mängib filmis ''Tuhkatriinu'' ja me lähme Kätliniga seda vaatama. Ostsime piletidki ära. Ja neljapäeva ootan! Siis näen Janikat! Ootan ootan ootan ootan ootan ootan ootan ootan ootan ootan ootan! Nancyt tahaks ka näha... Sõprade tasakaal on mul ka täitsa korras ja olemas.

Tasakaalust kõigubki välja hetkese seisuga pere. Aga ma ei muretse, sest iga asi saab kord lahendatud ja kui ma hakkaksin põdema, kannataksid seeläbi ka teised. Tasakaal on alati hea. Tasakaalutus aga lisab vürtsi. Põnevust. Adrenaliinitulv tõuseb, kui hakkad manööverdades igat taldrikut tasakaalu sättima. Ja ükskord saan ma sellega hakkama! (nagu mingis reklaamis...)

Toreda päeva ennustus

Hommikul ma mõtlesin, et tuleb imeline päev. Päev, kus õpin juurde uusi asju. Päev täis emotsioone. Põhimõtteliselt läkski kõik nii, nagu ma tahtsin. Järeldus, mõttejõul on väga suur tähtsus. Ikka kui midagi mõelda, siis nii ka läheb ja mitte kui midagi muud ei saa.

Päev algas nagu ikka üks argipäev alata võib - ärgates ja tõustes. Ma teadsin ainult seda, et täna pean ma hakkama üht noormeest õpetama. Ise olen tööl olnud ainult kaks nädalat ja siis hakka veel õpetama kah! Kusjuures, ma olin kõik vajaminevad asjad üles kirjutanud ja vahepeal ma mõtlesin, mis siis, kui ma peaks ka kedagi õpetama. Et oleks ikka ilgemalt ilgelt vahva. Ja nüüd siis tuligi see päev. Kuidagi ootamatult. Samas põnevalt.

Ma näen tööl olles aknast, kes meie majast mööduvad. Enamjaolt teen vahet ka neil, kes meie juurde tulevad. Rahulikul sammul möödus noormees pintsakus ja geelitatud tukaga. Tundsin, et ta tuleb meie juurde. Tuligi. Küsis, kas A, minu tööandja, on seal. Ma olin üksi! Ütlesin küll, et helistan talle. Ta vastu, et pole vaja. Ütles, et ootab autos. Ja mina siis mõtlesin, kui see ongi see tegelinski, keda õpetama pean hakkama, on asi küll jokk. Tegemist oli väga tagasihoidliku ja korraliku tüübiga. ''Teda on küll igav õpetada,'' käis mu mõttest läbi. Ja siis, kui ta tuligi hiljem tagasi, mõtlesin, et mul kohe veab totaalselt. Asi polnudki nii hull. Palju põnevam oli! Pea kaks tundi rääkisin talle kõigest, mida teadsin. Kõigest, mida peaks ka tema teadma. Ka kõige pisematest detailidest. Mu hääl oli peale seda loengupidamist läinud. Huvitav, mis saab siis, kui helistamiseks läheb? 30 pakki Mynthonit ja asi korras! Odavam on vett või teed juua...

Noormees kuulas huviga. Küsis asju, millest mul isegi aimu oli. Oskasin vastata, v.a mõned asjad. Enamjaolt panin ma tarka, nii et tolmas! Mu ego tõusis pügala võrra! Jippidii! Ja ma tundsin end kohutavalt targana. Ja kui hiljem mu teine kolleeg, kes on minust kaks päeva kauem töötanud, ütles, et tema ei oska pooligi asju seal, sain ma teise egolaksu. Ja kolmas egolaks tuli, kui noormees, kellele ma loengut pidasin, soovis minu märkmetevihikust PDF-faili teha. Ma ütlesin, et seal on tühised asjad sees, aga siiski ta soovis neid. Sest isegi kõige pisem asi vajab meenutamist. Mina olengi tänu sellele märkimissüsteemile enamus asju endale meelde jätnud.

Kaheks tunniks minu kuulajaskonnaks saanud noormees suutis mind veelgi üllatada. Me lahkusime koos. Andres ütles, et ma ikka puhkaks nädalavahetusel ja hingaks ikka sügavalt sisse ja välja. Eelootav nädal tõotab tulla kõnederohke ja mind pannakse proovile. Olen juba kaks nädalat niisama ilus olnud. Nüüd peaks tööle ka hakkama. Lahkusime kahekesi. Noormees küsis, kus kandis ma elan. Vastasin Kalamajas. Esitasin omapoolse viisakusküsimuse. Ta elab ise Jüris, aga ütles, et võib mind ära viia. Vopa. See oli üllatus. Ma mõtlesin, et mis nüüd maailmas juhtunud on. Kas tõesti hakkab põrgu jäätuma? Ma võtsin igatahes selle kutse vastu. Egas siis iga päev pakuta transporti otse kodu ukseni. Kuigi jah, egas see Kalamaja ja Jüri just naabrid pole. Ja ekselda saime me kaks ka Tallinna linnas. Sellise autoga sõites ei ole vahet, kas sõidad viis minutit vähem või rohkem. Ikka luks auto oli. Suur ja mõnus... Nahksisustus ja vaade oli suurepärane... Mugavus missugune. Sellise autoga sõidaks kas või iga õhtu koju! Vahet pole, et õhtune kõndimine selle tõttu unarusse jääb! Halleluuja mugavatele nahksisustustega autodele! Nüüd hoian ma pöidlaid ja varbaid, et saaks veel noormehega koju sõita. Nii võib talle teekond meelde jääda. Ärakasutaja missugune.

Täna tundsin mitu korda tööl olles deja vu efekti. Jällegi. Hea enne. Mulle vähemalt. Ma tean ja olen nüüd 99.9% kindel, et tegin õige valiku, et ikka valisin töö. Ma tean, et saan sellega hakkama, ma tean, et see saab olema raske katsumus. Mulle anti võimalus. Mind valiti välja kogemustega inimeste seast. Mina, kellel pole ühtegi kogemust telefonimüügi alal, saan teha tööd, millest mul pole kõige värvilisematki aimu. Ja ikkagist valiti välja mind! Kelle poole ma pöördun tänudega? Kolleegid... Vot, selliseid seltskonda poleks suutnud isegi unes endale töökollektiivis ette näinud. Nad kõik on väga positiivsed ja aktiivsed ja täis elu ja energiat ja igaühe mõttemaailm on teisest erinev. Samas meid liidab miski ühine asi. Ma arvan, et see pole huvi toonerikassettide või printerite vastu. Ükskõik, mis see ka poleks. Ma tahan seal olla. Pealegi, see koht on heaks hüppelauaks mu edasisse ellu. Kui ma suudan seal imesi korda saata (ja ma tean, et ma suudan seda), siis suudan ma ka oma tulevikutöödel seda teha. Ükskõik, kui palju mul neid ka tulemas pole. Minu eesmärk on ennast üles töötada. Isegi, kui ma peaksin selle jaoks töötama 15 tundi päevas, ei anna ma alla. Töötama ja tõestama nii endale kui ka teistele, et ma pole nõrk. Ja seda ma polegi. Iga algus on raske. Ja kindlasti ei saa mul kerge olema. Ma ei ootagi, et mul kerge oleks. Kerged ülesanded on nõrkadele. Mu ees laiub pimedus. Iga pimedus peidab endas negatiivseid ootusi. Iga pimedus peidab endas riske. Ma riskin, et olla õnnelik. Ma riskin, et unustada. Ma riskin, et olla keegi, kes suudab teha kõike. Ma ei taha olla tänapäeva iseseisev naine, aga ma tahan enne mitte-iseseisev-naine olemist elada iseseisvalt. Kui suudan iseseisvalt iseendaga toime tulla, saan hakkama oma elu jagamisega ka teise inimesega. Oot, pimedusest läksin eemale... Pimedus... Negatiivsed ootamatused... Riskid... Kas tõesti? Noh, oleneb, kes kuidas asja võtab. Rikid peidavad endas igal juhul negatiivseid emotsioone. Me ainult ei pea neid võtma negatiivsetena. Mina seda ei teee. Kasvatan negatiivsest ootamisest põnevust täis ärevuse. Ärevuse, mis on tulvil põnevust. Ootust. Mu hing pulbitseb sellest kirjutades, sest ma tohutlust tahan ennast proovile panna selles pimeduses. Tahan, et see pimedus kasvaks värvikirevaks valguseks. Ma ei taha, et see oleks ere valgus. Ma ei taha tunneli lõpus valgust näha. Sest ma ei usu tunnelite juttu. Lihtsalt on pimedus, mis kasvab valguseks. Kasvab meie sees ja meie ümber. Aegamisi kasvab. Korraga me lihtsalt avastame, et me näeme enda ümber värve ja mitte pimedust. See on ootamatu. Ootamatu avastus. Ja just see ongi põnev! Mitte kunagi ei tea, millal on valgus kasvanud piisavalt suureks, et seda tunnetada. Kunagi ei tea, millal on pimedus selja taha jäänud ja lõpuks ometi täiskasvanuks saanud. Aga mitte kunagi ei saa me jätta pimedust maha. Kui pole pimedust, pole meil ka valgust. Tasakaal. Tasakaalu ei tohi kaotada. See peab alati jääma. Kui on liiga palju valgust, ei suuda me leppida kunagi ootamatu pimedusega. Vastupidi ka. Kui oleme liiga kaua veetnud aega pimeduses, hakkame ahmitsema valgust, mis ootamatult kusagilt puu tagant välja hiilib. Nii saab valgus otsa ja pimedus saabub taas... Hoiame siis mõlemat tasakaalus. Ikka 50-50.

Aga risk ja pimedus. Risk on väljakutse. Seega pimedus on samuti väljakutse. Kes võtab selle vastu kes mitte. Mina võtan. Jälle tööga seotult. Töö... See tuli ootamatult. Mulle mitte nii väga, aga teistele. St mõnele küll. Kusagilt ma alles lugesin mõtet, et kui me ei tee asja naudinguga, siis me raiskame oma aega. Ma naudin oma tööd, kuigi ma tõsimeeli ei tea, mis mind ees ootab. Ma naudin, et suudan olla inimeste keskel ja suhelda inimestega. Ma olen suhtleja, kuigi nii mõnigi seda ei arva. Arvatavasti imestaks nii üks kui teine, kui kuuleks, mis alale ma end sokutanud olen... Mina ja suhteln! Minevikus küll mitte. Olin ju ikkagist tagasihoidlik ja kõnelesin hädavaevu. Kuigi jah, latatara olen ma ka olnud. Seda mõnes seltskonnas. Nüüd aga pean ma päev otsa rääkima ja rääkima ja rääkima ja rääkima ja rääkima... Ja mõtelda ei tohi. Kui ma mõtlema hakkan läheb kõik aia taha. Ainuke asi, mida pean tegema, on uskuma sellesse, mida räägin. Seega pean ma olema teadlik, miks ma räägin, kellega ma räägin ja millest ma räägin. Jeerum, kuidas ma juba ootan oma tööd!

Pealegi on meie koosseis peaaegu, et uus! Ja esmaspäeval alustame oma tööd kõik koos! Uus kollektiiv. Nagu kool - kõik kõik on uus septembrikuus. Tegelikult on see väga hea, et oleme uued näod pea kõigile. Nii on lihtsam edasi areneda. Alustame kõik põhjast ja vaatame, kaugele suudame areneda meie ja kui kaugele suudame viia meie ettevõtte. Pagan, kuidas ma tahan seda arengut näha. Nii enda kui ka firma ja ka teiste töötajate arengut. Imeline...