Võõra inimese tuttav kallistus

Ma ei tea, kui kaugel on taeva, aga mulle meeldib ta. Mulle meeldivad sellel öösiti kumavad tähed. Mulle meeldib tujumuutja kuu, kes kord on suur ja ümmarguna, kord pisikene kriips. Mulle meeldib päike, mis hommikuti idast tõuseb ja rügab aina taeva kõige kõrgema tipu poole, et sealt ühtäkki alla potsatada. Mulle meeldib kõik see taeva ilu, aga ma ei taha seda endale. Ma ei taha minna taevasse pilvele hõljuma, kuigi see on nii ahvatlev ja muinasjutuline. Ma ei taha, et keegi mulle kotiga taevast mõne tähe alla toob. Ma ei taha kuud, mis nii ahvatlevalt end igaühele välja pakub. Ma ei taha, et keegi mulle päikese ukse taha veeretaks. Jah, mulle meeldivad need kõik, aga ma ei taha neid! Ma tahan seda ilu kõigiga jagada. Ma tahan, et igaüks siin maamunal näeks taeva erinevaid toone; tähtede kullast sära; kuu muutliku meelt; päikese kiirgavat valgust. See on ilu, mida ei tohi hoida endale. See on ilu, mida peab jagama.