Täna Adaga klubis tantsides sain ma väga meeldiva ja ootamatu teo osaliseks. Klubis mängis Terminaator. Meie läheduses tantsis peale mitmekümne teise paari veel üks paar. Noormees ja neiu. Mõlemad heledajuukselised. Vahepeal keeras noormees meie suunas ning tantsis ka minu ja Adaga. Ma ei tea, mille pärast me talle silma jäime? Vahepeal tantsis ta ainult minuga. Miks? Sel pole tähtsustki. Ta oli lihtsalt meeldiv. Ta naeratuses oli midagi omapärast ja meeldejäävat. Ühel hetkel ta aga tuli ja kallistas mind. See oli üks kõige tugavamaid kallistusi, mida olen eales saanud. Ta lihtsalt kallistas mind ja mulle meeldis see. Mis sest, et ta oli võõras. Mis sest, et tal oli kaaslanna olemas. Ega ma teda üle lööma ei hakanud. Tegu oli sellise imelise kallistusega, mida ainult väljavalitud suudavad kellelegi anda. Seda on võimatu kirjeldada. Kirjapandamatu kirjeldus jääb vaid mälestustesse voogama. Ja enne äraminekut tegi ta veel ühe kalli ja ütles:"Ole tubli!" Kas ma andsin oma peanoogutusega lubaduse, et olen tubli? Kui jah, siis on see üks esimesi lubadusi, mida püüan täita, teadmata, kas suudan sellega toime tulla. Aga ma üritan olla tubli. Mis sest, et seda ei saa keegi teada, kui tubli ma tegelikult olen.
See kallistus andis mulle juurde lootust ja usku, et ma saan hakkama. See kallistus tuli just hetkel, mil ma seda enda teadmata kõige enam vajasin. Julgustandev kallistus tuleviku tarvis. Ja ma säilitan seda omamoodi. Tuttav kallistus võõralt inimeselt. Võõrale antud lubadus olla tubli. Asi, mida ei oska ette nääha, aga kui see juhtub, teeb see teise pöörde kogematute elamuste suunas.
Nüüd tahaks, et neid kallistusi tuleks kõigile ja alati siis, kui kallistust kõige enam vajatakse. Kallistus võib tulla ootamatult ja planeeritult. Vahet ei ole. Põhiline on, et see annaks juurde usku, lootust, jõudu ja tuge. Kallistus on tihti parem kui pilt või tuhat sõna. Kallistan kõiki. Ka võõraid. Tohutult suured kallid!