Iga asi saab millestki alguse. Kusagil on lähetepunkt, kust kõik hakkab voolama ja edasi arenema. Ja selles, et ma siin midagi üldse kirjutan, on süüdi mu vanem õde. Tema andis mulle oma blogi lugeda. Eks nüüd saab ka tema kaeda, mida mina teen ja mõtlen ja kirjutan. Äkki konkureerime kirjutamises? See oleks küll huvitav lahendus. Samas ega oma mõtete kirjaseadmisega ei saa väga konkureerida. Igaüks kirjutab ju nii, kuidas ise tahab ja heaks arvab. Keegi ei sea kindlaid piiranguid. Milleks? Neil pole mõtet. Mõnele lihtsalt meeldib kirjutada lühikeste lausetega, teistel pikkade lausetega kõike seletada. Ühele meeldib konkreetne jutt, teisele laialivalgunud arutelu. Igaüks teeb omad valikud ise. Ja see on tore! Kujutage ette, kui kõik kirjutaksid sarnaselt? Poleks ju mingi lust lugeda kellegi teksti, teades, et stiil kattub sinu enda stiiliga. Nii et erineme aga hallist massist ja kirjutame nii, et oleksime meeldejäävad ja värvilised täpid hallis massis!
Las lähevad kõik teksid nii, nagu nad minema peavad. Piiranguid ma ette ei sea.
No comments:
Post a Comment