Taasavastus

Kummalisi asju siin ilmas juhtub nii mõnigi kord. Eriti kui tagantjärele mõelda.

Nädalavahetusel vaatasin vanema õega filmi malest. Üks ärimees läks kooli õpetajaks ja hakkas 4.klaasi õpilastele malet õpetama. Mind valdas soov mängida malet. Kunagi ammu (päris mitu aastat tagasi) mängisin ühe tüübiga jippii mängutoas malet. Ta õpetas mind ja ma sain põhitõdedele piha. Ma olin malemängust tol ajal vaimustuses! Tahtsin õppida ja teada saada aina rohkem. Isegi kaks maleraamatut on olemas, millest ühte ainult lehitsesin. Mu malemängu huvi kadus, sest mingil kummalisel põhjusel jäime kaugeks. Koos tema kadumisega, kadus ka huvi male vastu. Mingi kummaline jõud on minus säilitanud huvi malemängu vastu. See huvi kerkis esile filmivaatamisega. Ma tundsin, et ma pean mängima male. Täna msnis olles, hakkas minuga rääkima inimene, kellega me pole rääkinud aastaid (tegu on inimesega, kes mulle male õpetas, siis kui ma veel loll ja noor ja ilus olin). Noh, sügisel natuke rääkisime, aga see oli tõesti pealiskaudne ja pigem viisakusvestlus. Kommenteeris mu msni nime (keemilise naeratuse kohta) ja küsis: ''male?'' Loomulikult olin nõus! Seda kahel põhjusel: 1. võimalus inimesega rääkida, 2. malet saan ju mängida! Mängisimegi playray's päris mitu partiid. Tegelikul oli ehmatus suur. Ma ei mäletanud eriti midagi sellest! Kuidas mingi malend käib, seda küll, aga noh... Noorem õde aitas mind natuke, sest tema poiss on ju males proff. Aga ega õdegi midagi päästa suutnud. Ma kaotasin kõik mängud! Alguses olin pettunud. Ainult see pettumus muutus rõõmuks. Ma nautisin neid mänge! Ma tundsin, et ma mõtlen. Mu hallid kooldunud ja tööta ajurakud pidid vaeva nägema, et ühtegi nuppu liigutada. Aga hakkama sain! Asi polnudki nii hull kui esmapilgul paistis. Nüüd tahan ma veel ja veel ja veel seda mängida! Mängiks päevad otsa malet nii et aju kärsahaisu välja ajaks! Mulle meeldib mõelda, ja nüüd ma sain seda teha. Ma sain keskenduda ja peaaegu nägin tervikut. See oli omamoodi lahe ja uus kogemus ja uued emotsioonid asusid esile.

Kus peitub kummalisus? Võib-olla polegi asi kummaline. Pöörame ette teise külje. Üks päev vaatan maleteemalist mängufilmi ja tahan male mängida, paar päeva hiljem mängin juba malet ja seda nii ootamatult, et kõik sõnad kadusid meeltest. See oli nagu mingi kummaline vägi, mis viis mind tagasi male juurde. Viis mind tahtmiseni, et prooviks mängida. Prooviks saada paremaks mängijaks kui ma olin. Ja mul on tahe mängida malet. Mõelda tervikuna. Saada tervikuks malemängu ja -nuppudega. Male on mõtlejatele.

Unenägudes peituv reaalsus

On keegi mõelnud, et unenäod tähandavad midagi? Et unenäod lähevad täide? Et kui mõelda ja süveneda unenäkku, siis on kindel, et kõik juhtubki nii, nagu sümbolid ütlevad? Mina olen nii mõelnud ja mõnikord ma tõsimeeli usun neisse. Samas kunagi ei tea ette, millal nad täituvad ja kas just Sinu enesega.

Näiteks kord nägin ma unes rotte vähemalt kolmes unenäos. Rott teadupärast ei tähenda head. Haigust vmt toob. Ma mõtlesin ja mõtlesin ja ühtäkki selgus, et mu õde on haige. Suht raskel haige. Järelikult ma mingil määral teadsin ette, et haigus ligineb. Õnneks lõppes kõik hästi. Ega unenägu ei ütle ju otse et selle ja sellega juhtub nüüd see ja see. Oleks ikka lihtne elu, kui ma iga öö näeks unes midagi ja teaksin, kellega millal ja mis juhtub. Loomulikult tahaks seda teada! Teisalt oleks igav ka. Ma ei taha olla ju ennusataja. Tahaks lihtsalt teada, mida järgmisena ootama peaks.

Hiljuti nägin unes jällegi kummalist unenägu. Pooleldi oli tegu realistliku olukorraga, samas kahtlasi jooni lõik ikka ka välja. Sealsed sübolid täheldavad, et keegi peaks abieluliitu astuma (oli tüüp, kes vedas enda järel ratastega kohvrit ja kohver tähendab abieluliitu). Teiseks olid seal valged kummalised lilled, milled sain kohvrivedajalt. See tähendab au ja õnne. Niisiis see unenägu peaks vähemalt kahe sümboli pärast positiivsust tooma. Aga kuidas vaadata unenägu tervikuna? Aga ülejäänud objektid? Ja meeleolud? Ma usun neisse süboleisse ja nende tähendustesse. Põhjust suuresks lootmiseks see võib-olla ei anna, aga kes ei looda... Mina usun ja loodan, ja eks mõne aja pärast näeb, kes on õnnelik (või mitte siis nii väga) abieluliitu astuja.

Täna Adaga klubis tantsides sain ma väga meeldiva ja ootamatu teo osaliseks. Klubis mängis Terminaator. Meie läheduses tantsis peale mitmekümne teise paari veel üks paar. Noormees ja neiu. Mõlemad heledajuukselised. Vahepeal keeras noormees meie suunas ning tantsis ka minu ja Adaga. Ma ei tea, mille pärast me talle silma jäime? Vahepeal tantsis ta ainult minuga. Miks? Sel pole tähtsustki. Ta oli lihtsalt meeldiv. Ta naeratuses oli midagi omapärast ja meeldejäävat. Ühel hetkel ta aga tuli ja kallistas mind. See oli üks kõige tugavamaid kallistusi, mida olen eales saanud. Ta lihtsalt kallistas mind ja mulle meeldis see. Mis sest, et ta oli võõras. Mis sest, et tal oli kaaslanna olemas. Ega ma teda üle lööma ei hakanud. Tegu oli sellise imelise kallistusega, mida ainult väljavalitud suudavad kellelegi anda. Seda on võimatu kirjeldada. Kirjapandamatu kirjeldus jääb vaid mälestustesse voogama. Ja enne äraminekut tegi ta veel ühe kalli ja ütles:"Ole tubli!" Kas ma andsin oma peanoogutusega lubaduse, et olen tubli? Kui jah, siis on see üks esimesi lubadusi, mida püüan täita, teadmata, kas suudan sellega toime tulla. Aga ma üritan olla tubli. Mis sest, et seda ei saa keegi teada, kui tubli ma tegelikult olen.
See kallistus andis mulle juurde lootust ja usku, et ma saan hakkama. See kallistus tuli just hetkel, mil ma seda enda teadmata kõige enam vajasin. Julgustandev kallistus tuleviku tarvis. Ja ma säilitan seda omamoodi. Tuttav kallistus võõralt inimeselt. Võõrale antud lubadus olla tubli. Asi, mida ei oska ette nääha, aga kui see juhtub, teeb see teise pöörde kogematute elamuste suunas.
Nüüd tahaks, et neid kallistusi tuleks kõigile ja alati siis, kui kallistust kõige enam vajatakse. Kallistus võib tulla ootamatult ja planeeritult. Vahet ei ole. Põhiline on, et see annaks juurde usku, lootust, jõudu ja tuge. Kallistus on tihti parem kui pilt või tuhat sõna. Kallistan kõiki. Ka võõraid. Tohutult suured kallid!

Võõra inimese tuttav kallistus

Ma ei tea, kui kaugel on taeva, aga mulle meeldib ta. Mulle meeldivad sellel öösiti kumavad tähed. Mulle meeldib tujumuutja kuu, kes kord on suur ja ümmarguna, kord pisikene kriips. Mulle meeldib päike, mis hommikuti idast tõuseb ja rügab aina taeva kõige kõrgema tipu poole, et sealt ühtäkki alla potsatada. Mulle meeldib kõik see taeva ilu, aga ma ei taha seda endale. Ma ei taha minna taevasse pilvele hõljuma, kuigi see on nii ahvatlev ja muinasjutuline. Ma ei taha, et keegi mulle kotiga taevast mõne tähe alla toob. Ma ei taha kuud, mis nii ahvatlevalt end igaühele välja pakub. Ma ei taha, et keegi mulle päikese ukse taha veeretaks. Jah, mulle meeldivad need kõik, aga ma ei taha neid! Ma tahan seda ilu kõigiga jagada. Ma tahan, et igaüks siin maamunal näeks taeva erinevaid toone; tähtede kullast sära; kuu muutliku meelt; päikese kiirgavat valgust. See on ilu, mida ei tohi hoida endale. See on ilu, mida peab jagama.

Algus

Iga asi saab millestki alguse. Kusagil on lähetepunkt, kust kõik hakkab voolama ja edasi arenema. Ja selles, et ma siin midagi üldse kirjutan, on süüdi mu vanem õde. Tema andis mulle oma blogi lugeda. Eks nüüd saab ka tema kaeda, mida mina teen ja mõtlen ja kirjutan. Äkki konkureerime kirjutamises? See oleks küll huvitav lahendus. Samas ega oma mõtete kirjaseadmisega ei saa väga konkureerida. Igaüks kirjutab ju nii, kuidas ise tahab ja heaks arvab. Keegi ei sea kindlaid piiranguid. Milleks? Neil pole mõtet. Mõnele lihtsalt meeldib kirjutada lühikeste lausetega, teistel pikkade lausetega kõike seletada. Ühele meeldib konkreetne jutt, teisele laialivalgunud arutelu. Igaüks teeb omad valikud ise. Ja see on tore! Kujutage ette, kui kõik kirjutaksid sarnaselt? Poleks ju mingi lust lugeda kellegi teksti, teades, et stiil kattub sinu enda stiiliga. Nii et erineme aga hallist massist ja kirjutame nii, et oleksime meeldejäävad ja värvilised täpid hallis massis!

Las lähevad kõik teksid nii, nagu nad minema peavad. Piiranguid ma ette ei sea.