Täna tundub kõik kuidagi väga tühjana. Mõtlen seesmiselt. Tunnen nagu oleksin end tühjaks pumbanud või midagi. Võib-olla on see kergendus või midagi, samas... Mine sa tea.
Eile käisime Helina juures tema lahkumispeol. Ega olegi enam palju jäänud kui ongi: ''bye-bye Helina!'' Väga tore oli. Üle pika aja unustasin kõik oma mured ja olematud probleemid ja kõik, mis vähegi tähtsust omandas, sest olin koos inimestega, kelleta lihtsalt ei saa teisiti. Kahju ainult, et Helinal Martinit kõrval polnud, siis oleks täiskomplekt. Aga me vist ei saagi kunagi nii kokku, et kõigil oleksid kõik olemas. Talvel polnud Silval Anderit, nüüd Helinal Martinit, huvitav, kes järgmine? Ei, tegelikult oleks tore, kui saakski ikka kõik kokku.
Tühi tunne... Olete ju mõnikord tundnud, et kuidagi tühjavõitu on kõik. Nagu oleks miski puudu või miski läinud. Miski oleks nagu lihtsalt mäda. Mul on vaba päev ja teoorias on mul tegemist küllaga, aga praktikas ma lihtsalt ei tea, mida teha. Umbes poolteist kuud kudusin Helinale salli. Tegin seda pea iga päev ja ikkagist lõpetasin salli Helina juures. Salli kudumisega oli alati tähtaeg kukil, ma teadsin, et 12ndaks ma pean selle valmis saama ja kõik. Muud võimalust polnud. Nüüd pole ei mingit tähtaega kukil ega midagi. Peab mingi muu asja käsile võtma ja tegema hakkama. Hea tunne on, kui sa pead midagi tegema millegi nimel. Ja pärast näha inimese nägu ja tunda seda rõõmu. Ikka isetehtud on hästi tehtud. Annab nagu midagi juurde. Aga seda kollast salli Helinale ma kudusin vahepeal ikka terve päev nii et näpud villis. Ja siis tuli kass, kes arvas, et just tema on peab lõngakeraga mängima. Sellistel puhkudel oli minu puhkepaus. No kuulge, mis te ise teeksite, kui kass lihtsalt võtab kätte ja jääb lõngakera nagu padja peale magama. Nii saigi Helina sall pehmem kui ootasin ja lootsin.
Kui väga aus olla, siis salli kudumise ja tähtaja pärast jäi mul pikka aega rullitamata. Täna üritan end kätte võtta ja rullid alla panna ning natuke uisata. Ilm on ju ilus ja midagi peab tegema. Ja tühjuse tunne peab taanduma. Kuidagimoodi. Peab ikka tõesti minema ja muretsema endale järgmise käsitöö mustri, millega algust teha. Isegi pooleliolevaid asju pole enam. Ei ühtegi pooleliolevat raamatut... Kõik on lõpule viidud.
Ühesõnaga, ma lähen otsin endale tegevust, et päevaga edasi minna.
No comments:
Post a Comment