Tasemel tase

Ma käisingi eile üksinda rullitamas! Täitsa üksi! Johaidiijebidijee! Ja ei kukkunudki kordagi! Uskumatu! Lausa tohutult uskumatu! Või tähendab, ühel korral maandusin oma takusmendi peale küll, aga ma tegin seda meelega, sest ma kartsin ühest laugest krobelisest kohast üle minna ja ma ei teadnud, mida teha ja nii ma siis paningi pepukese maha ja istusin natuke seal, kuni vanamemm minust mööda kõndis. Tal võis vähemalt ilus vaade olla: enamvähem korralik tütarlaps istub rulluisud asfaldil kõnnitee ääres maas. Kaunis, seda ju igapäevaselt ei näe. Kindlasti rääkis sellest veel teistele kah: ''Oo, teate, mida mina täna nägin. Tulin kodu poole ja korraga vaatan - tüdruk - jah, täitsa tüdruk oli, istub maas. Jaa! Ärge tehke imestunud nägu, ma tegin ka alguses, aga vaatasin lähemalt kah - juuksed olid peas küll ja tundus, et tissid olid kah olemas. Ja istus tee peale päise päeva ajal! Kuhu see tänapäeva noorus ka jõudnud on! Absurdne lihtsalt. Päise päeva ajal end täis juua!'' Nii ta võis küll rääkida. Ega ma parem välja näinudki. Nii et annan andeks.

Uiskamisest muidu. 

Ega jah, hakkab juba looma. Ma polegi enam nii hädapätakas kui alguses olin. Areng on toimunud. Ma küll ei kukkunud kordagi, aga ega see ei tähenda, et ma sellele ei mõelnud. Mul oli peaaegu alati ajusopis idee olemas, kui ma peaksin sattuma kukkumisstaadiumisse, kuhu ja kuidas ma siis kukuksin. Alati hoidsin end murulapi lähedusse. Seal on ju ikka pehmem maandumine kui kõvale asfaldile. Kõigele peab ju mõtlema. Kusjuures kõige tobedam totrus on see, kui ma ise uiskasin päris kenasti (vähemalt ma arvasin, et ma olin täitsa äge ja rullitasin VÄGA hästi), siis lamaskles keset teed mõni putukas või mutukas või lihtsalt satikas ja ma lihtsalt pidin nende pärast tegema mõne manöövri ning sattusin hädaohtlikku situatsiooni. Absurdsed elukad. Ma ei saanud ju neist üle kah sõita. Ma oleksin ju nii mõrvar! 

Täna käisime kah Sassiga uiskamas. Tegime nii pika ringi, et peale seda olin laip. Päriselt.

Enne...

...ja nüüd...

Saate aru, kunagi ma joonistasin lausa suurepäraselt. Noh niivõrdkuivõrd. On ju enamvähem seeditav pilt? Kui pole, siis ma mõistan - ma lihtsalt joonistan enese lõbustamiseks. Aga mis nüüd on saanud! Nüüd ei oska ma isegi pliiatseid käes hoida ja joonistused on muutunud naeruväärseteks! Näete ju ise kah, mis muutus on toimunud ja mis pidi! See pole isegi enam muutus, vaid... Ühesõnaga - langus... 

Latsed & Loomad

Kolm viimast päeva olen veetnud latsekeste ja loomakestega. Vat, kultuurišokk või kuidas seda ka ei kutsutaks. Lastešokk? Alustasin kõige lihtsamast - Gabrieliga. Noh, teda olen ma ju juba pikalt järjepidevalt vaatamas käinud ja temaga mänginud. Teispäeval mängisimegi väga pikalt aias. Ilus ilm oli. Ja siis hakkas äikest ja vihma ja välku tulema. Õnneks me selle kätte ei jäänud - sel ajal oli juba tuduaeg! Nad sõitsid eile Itaaliasse ära pikaks ajaks. Mõneks nädalaks. Ei saagi enam teda vaadata mõnda aega. Kurb... 

Kolmapäeval aga hoidsin silma peal Katal ja Jakobil. Ühesõnaga, lastel on mingi teema minu ja lastega. Nii Gabriel kui ka Kata ja Jakob uurisid, kas mul on laps. Ei? Okih, kas mul on laps kõhus? Eeee, nope. Mul pole isegi nii suurt kõhtu ees, et sellist asja küsida! Ja ega Katarina end tagasi hoidnud ka. Esimene küsimus mulle oli tal üldse: kas sul mees kah on? Vot nii. See neiu end tagasi juba ei hoia. Samas ma pole nendega juba pikaltpikaltpikalt koos olnud ka ja neid vaadanud. Neil oli ikka nii palju rääkida ja neil oli nii hea meel mind näha. Mul oli kah. Ega keegi neist ju siiski üle saa. Ma olen neid ju vaadanud sellest ajast, kui Jakob alles mähkmeid kandis. Nüüd on ta juba viiene. Vana mees juba. 

Käisime kinos. Ja siis käisime hüppamas batuudil. See tähendab nemad käisid ja hüppasid ja olid traksidega kinni. Loomulikult ei saanud Jakob oma suud kinni hoida ja ütles alguses: ma olen liiga madalal, ma tahan kõrgemale. Ja siis tahtis ta juba taas madalamale saada. Tipuks sõitsime kahekordse City Tours'i bussiga. Ikka teisel korrusel. Üle tunni aja sõitsime. Kuulasime ajalugu. St pigem mina kuulasin (lugeda: üritasin kuulata) ja nemad kaks olid krutskeid täis ja lihtsalt olid vaimustuses. Lõpetasime Neti juures. Neti oli jälle väga hea ja võõrustas mind ja latsekesi. Lastel oli tore - said kiisut taga ajada. Kata oli eriti püsiv - ta võttis lõngakera ja lihtsalt istus ja ootas, et kass sellega mängima hakkaks. Lõpuks kandis ta töö vilja. Johaidii! Kannatust tal on. Oh, nendega oli üldse väga tore. Vahepeal olin küll närvivapustuse äärel, aga ellu jäin! Ikka on ju vahe, kas peab silma peal hoidma ühel natuke aktiivsel lapsel või kahel aktiivsel lapsel, kes on ikka tõsiselt väga aktiivsed. Aga latsekesed on ikkagist armsad. 

Õpetasin lastele ka Twisteri selgeks.
See neile meeldis.

Oh neid lapsekesi. 

Ahv, kes meid/keda meie lõbustasime.
Ja tal oli südamekujuline nina-
ots! 

Aga eile. Jah, eile... Loomaaeda läksime! Jaaa! Saime lõpuks selle kah ära tehtud ja võib listist maha tõmmata. Mis seal loomaaias siis ikka huvitavat. Mitte midagi. Huvitavamad seiklused vaid. Esiteks suutsime ühe ahvi pöördesse ajada. Olgem täpsemad: Sass suutis. Oli üks väike pärdik. Istus lihtsalt ääre peal ja vahtis. Ma ei tea midagi. Ootas uusi enesejõllitajat või midagi muud. Igatahes. Sass võttis kätte ja tahtis nalja saada. Noogutas. Ahv noogutas vastu. Sass raputas pead. Ahv raputas kah pead. Ja nii nad siis kordamööda pead raputasid-venitasid-noogutasid. Nalja kui palju. Ahv tüdines ära. Hakkas enda jalalt putukaid otsima. Sass võttis mu pea ja hakkas sealt kah putukaid otsima imiteerides ahvi ja näitas siis, et on nagu midagi leidnud. Ja ohsapoiss! - kui hulluks läks ahv! Ta hakkas ääre peal keksima ja vahtis sõna otseses suu ammuli ja silmad jõllis peas, mida Sass teeb. Lausa kohutavalt naljakas, kuidas ta seal pöördes oli. Vaesekene. Ja tema ei saanudki mitte midagi...

Teine asi, mida ma polnud mitte kunagi näinud, oli känguru. Mitte et ma poleks känguru ja känguru poega näinud, aga ma pole kunagi näinud, kuidas emast poole pisem känguru poeg siblab ema taskusse tagasi. Jeah. Ma olin lausa hämmingus, kuidas nii suur poeg veel pisikesse taskusse mahub. 

Loomulikult jäid Sassi lemmikuks hülged. Oeh, mitte midagi ei oskagi rääkida. Üle kahe tunni jalutamist loomaaias ja nii palju elamusi. Minge ja vaadake ja uurige ise. Äkki saate kah mõne ahvi üle naerda.

Ja kits jõi piima

Kohe näha, et ka jääkaru tahab kedagi kaissu

Jõllitamisvõistlus segajaga

Ja nüüd aitab! Hoidke mulle pöialt - üritan panna rullikad alla ja minna esimest korda üksi uiskama. Jeah. Nii et kui ma nuttes tagasi tulen, siis läks asi metsa. 

15 korda kuulsam

1. juunil oli ju paraad tähistamaks miljonit asja korraga, sealhulgas ka korstnapühkijaid näidati. Ma siis võtsin kah paraadist tõbisena osa. Noh, see on see kui vanaisa ja isa mängivad vahelduseks korstnapühkijaid ja arvavad siis, et toovad õnne. Perekonna värk, mis teha. Aga jah, ma siis läksin ja tegin kah endast kõik oleneva, et paraadi toetada. Kommi anti kah. Ja vat, pildile sattusin kah. Mina jäin ka mitu korda kaamera ette (isegi Kanal2s olin ilusti liikuvas pildis) ja tehti paar klõpsakat. Ja siis saingi kohe mitu korda kuulsamaks! Vat, nüüd tulge küsige mult autogrammi - ega igaüks Postimehe pildileheküljele ei saa. Eriti korsnapühkijatega koos mootorrattal. Tasemel värk, ma ütlen. 

Ja nüüd me olemegi mitu korda kuulsamad. Ja mitte midagi ei pidanud tegema!

Oh seda ime

Lootusetu juhtum. Tõesti lootusetu juhtum.

Eile põristas imelist äikest. Nii paugutas, et ma lausa kartsin elektrist ilma jääda. Televusser vähemalt värises hirmu käes ja viskas vahepeal pildi tasku. Ma siis mõtlisin ka, et peaks äkki teki alla peitu pugema ja värisema. Enese väljavabandamiseks ütlen vaid, et mulle isegi meeldib äike ja too põristamine. On küll natuke hirmus, samas müstiline. Igatahes, kui ma üleeile olin ainult kurgu- ja nohuhaiguses, siis eile piinas mind juba ka palavaik. Uimane olek oli. Samas, seni, kuni ma voodis pikali passisin, polnud häda kedagist, kui julgesin voodist välja tulla, oli tunne, nagu oleksin mingit märjukest endale sisse kallanud. Nii siis ma vahtisingi filme. Kaks filmi ja siis edasi kah. Esimesena vaatasin lõbusat filmi (tegelikult oli tegemist täiesti animatsiooniga) ''Desicable Me'' esimest osa. Uskuge või mitte, aga ma polnud seda enne eilset kordagi näinud! Peale seda vaatasin oma lemmikut ''P.S I Love You''. Ühesõnaga väike nutufilm. Kuna mõistus oli tõesti haiguse pärast kahanenud, siis filmid on üks väikesedki positiivsed asjad, mis mõistust natukenegi töös hoiavad. 

Ja ma pole täna ka veel korralikult terveks saanud. Teresuvi. Ise tuled ja mind teed haigeks. Seda imejama oli kah nüüd vaja.

Muidu on elu ilus. Lausa lummav. Ja kirgas. Ja tore. Ja ma lähen nüüd paraadile. 

Teate, täna on mitu päeva ju: 1. täna on 1.juuni, 2. täna on lastekaitsepäev, 3. täna on kleidikandmispäev, 4. täna algavad Tallinna Vanalinnapäevad, 5. täna on korstnapühkijate paraad (ja minu issi on ka seal paraadis). Nii et ühte päeva mahub päris mitu päeva. 1. juuni on ikka tore päev.