Naiivsusest kohanemiseni

Kohati olen ma ikka sinisilmselt naiivne. Usun ikka kõike loba, mida mulle kõrva sisse räägitakse. Ma ütlen (ja ma ei ütle seda esimest korda), kui keegi vaatab mulle tõsise näoga otsa ja otse silma sisse ning räägib, et homme hakkab taevast konni alla sadama, siis uskuge - ma jään seda uskuma! Lihtsalt võtan kätte ja usun ning kui sellest veel on vähe, siis lähen ja istun akna all ning ootan neid lendama hakkavaid konni. See võib ikka tohutult naljakas olla ju! Ja öelgu te veel, et teie ei tahaks näha lendavaid konni. Ja te valetate. Ma tean küll.
Ühesõnaga naiivne ma olen kohati isegi liiga palju. Ei tea isegi miks. Võib-olla on asi sellest, et mulle meeldib kõike uskuda. Või ma lihtsalt TAHAN kogu hingega uskuda kõike, mida räägitakse, isegi siis, kui tean, et tegemist on ainuüksi väga puhta valega. Miski nagu ütleb mulle: usu, usu, usu, usu... Idioodina ma ka siis usun. Lihtne ja selge nagu seebivesi. Või siis mitte.

On keegi tähele pannud, et mõnikord lähevad tahtmised vastuollu tahtmistega? Ütleme, et te kõigest hingest soovite endale midagi, vahet pole, on tegemist materiaalse või hingelise asjaga (ehk siis mingi objekt, mida te väga ihaldate), ja siis tuleb veel üks teine tahe, millest te ka kohe üldse ei saa vabaks lasta, aga mis mitte teps ei ühti teie esimese tahtega. Nagu näiteks... Emmm... Näiteks soovite vägavägaväga olla vaba ja vallaline ja muretseda ainult iseenda heaolu pärast, aga siis on teie sooviks saada enda kõrvale inimene, kes teid hoiab ja kaitseb ja on alati teiega. Noh, on ju vastuolu? Isegi väga karm vastuolu. Ei saa tahta olla vaba ja siis samal hetkel olla hõivatud. Või saab? Tegelikult mingis mõttes saab, peab leidma lihtsalt kuldse kesktee. (P.S See näide tuli lihtsalt kuskilt ajusopist ja ei peegelda midagi. Lihtsalt näide.)
Mul on väga selged sihid, kuhu ja miks ma tahan jõuda, aga samas, tahan ma üldse vastupidist asja. AGA ma leidsin enda jaoks kuldse kesktee - et teist asja tahata, pean saavutama esimese. Lihtne. Ja keeruline. Eriti kui tahta neid kahte asja kohe nüüd ja korraga ühel ajal. See on juba järgmine level. Ei taha sinna väga küündida kah.


Kevad on lõpuks käes. Päike sillerdab ja pimestab silmi. Taevas on alla neelanud kõik pilveräbalad, et näida veatu ja pilvitu. Rohi hakkab ka lõppude lõpuks tasapisi rohetama ning lilled arvavad, et on õige (ja viimane) aeg mulla alt välja tulla. Õigesti arvavad kah. Eile panin tähele üht pisikest asjaolu (kui seda nüüd nii öelda saab) lillede kohta. Kas keegi on tähele pannud, et maal õitsevatel lilledel on juures teistsugune maagia kui linnas õitsevatel lilledel? Mnjah. Nii on. Vähemalt mulle tundub. Vaadake, kui ma maal käisin, hakkasid lumikellukesed õitsema. Meil maal on üks väike kohake, kus iga aasta (niipalju kui ma mäletan) õitsevad lumikellukesed. Neil lumikellukestel on mingi kummaline tähendus. Neist kiirgab välja midagi, mida ainult neist saabki kiirata. Nad on kevadekuulutajad, nagu kuldnokadki. Nad on lumivalged õiekesed ning iga laps tahab neid noppida ning koju vaasi viia. Aga neid on lihtsalt nii vähe, et igale lapsele ei jätku neid. Seega nad õitsevad seal aastast aastasse ja kuulutavad kevade saabumist.
Samas linna lumikellukesed... Suure paneelmaja juures on peenar. Sinna on istutatud nii lumikellukeste kui märtsikellukeste sibulaid. Ja tundub, et ka seal õitsevad igal aastal samad lilled ja vist nagu kah kuulutavad kevade saabumist. Kui neid vaadata, jäävad mu tunded külmaks. Okih, mitte päris külmaks, aga nad ei edasta mulle seda, mida maa lumikellukesed. Neid on lihtsalt ilus vaadata, aga sisemuses ei ole seda väikest last, kes tahab kükitada ja neid korjata. Lihtsalt puudub too imeline maagia. Võib-olla ajan ma täiesti segast juttu. Võib-olla on asi minus ja mitte kelleski teises. Loomulikult, inimesed, kes on terve elu ainult linnas elanud, ei saa sellest aru. Nende jaoks on ka paneelmaja juures peenras õitsevatel lillekestel kevadekuulutaja tähendus. Mina olen maalt ja hobesega ja minul on teistsugused tundmused.
Isegi linnud siristavad maal rõõmsamalt ja kaunimalt kui linnas. Mitte et linna linnud nüüd kehvasti lõõritaksid. Mitte seda. Kõik on sama ilus ja kena, aga on üks pisike MISKI mis tekitab erinevusi. Ja too pisike MISKI kraabib hinge, sest kõik ei ole nii nagu olema peaks. Midagi on muutunud. Midagi väärtuslikku on kaduma läinud ja midagi on tulud asemele. Elu. Tegemist on eluga, mis vorbib meist need, kes me lõpuks oleme.

Maaelu

Nii hea oli täna hommikul ärgata. Nii mõnus ja... Rahulik. Tegin endale pika ja mõnusa ärkamise ja hommiku. Kuigi jah, hommiku oli põhimõtteliselt, et läbi. Mitte et ma oleksin väga hilja ärganud. Siiski siiski. Kohe üldse ei taha mõelda sellele, et pean lahkuma maakodust. Kohe üldse ei taha mõelda sellele, et pean minema taas linna ja tegema tööd, mis on mulle vastukarva, aga samas 21 päeva veel ja siis on kõik. Kõigest kolm nädalat peab vastu pidama! Johaidii!
Aga siiski... Ma ei suuda leida endas seda motivatsiooni ja tahet ja rõõmu, et minna linna suurte masinate ja suurte kivimajade vahele. Mis seal siis nii head on? Mitte midagi nagu. Noh, on küll neid häid omadusi, mis linnas peituvad, aga siiski.

Mäletan, et nooremana tahtsin ikka linnas elada ja töötada ja olla ja puha. Nüüd olen vist vanaks jäänud või midagi nii, sest tahaks ikka maal olla. Rahus ja vaikuses. Aga äkki tahan ma siin olla vaid teatud aja ning siis viskab kopa ette? Aga noo kuulge! - kaks päeva maal olla on ikkagist natuke liiga vähe või nii. Noh, nädal aega, siis äkki viskab kopa ette.
Maal olles tunnen end nii mugavalt ja vabalt. Nagu vaba laps vabal maal. Mida rohkemat on ühel inimhingel ikka vaja? Ja siis purustavad selle idüllilise vaatemängu reaalsuse mustad toonid - mitte kõige ihaldusväärsem töökoht, mitte kõige meeldivamad inimesed, mitte kõige meeldivamad liiklejad. Ah, ühesõnaga, et ainult vinguks.

Igatahes, hetkel pole aega mõelda tulevikule, sh mitte ka homsele, vaid hetkele ja HETKEL tunnen end puhanuna ja värskena ja lõbusana ja toredana ja VABANA. Vat, nii tahan end tunda igal hetkel. Ja tahan, et nii tunneksid end teisedki. Igal hetkel.

Üllatusedc

Jälle olen kõik unarusse jätnud. Aga nüüd... Nüüd tuleb võib-olla natuke pikk postitus. See pole lugemiseks, noh, igaüks võib seda lugeda, kui tahab, aga ma ei vaeva kellegi pead sunniga, et ta on kohustatud nüüd kätte võtma ja lugema.

Sõitsin täna hommikul rongiga maale. Eile hommikul ärgates ja enne tööle minekut oli lihtsalt nii kehv enesetunne ja tunne, et kõik läheb ainult metsa. Mul oli kõrini Tallinnas ja sealsest melust ja tohututest autokaravanidest ja hetigaasidest ja nendest inimestest sealt ja Savisaarest ja tema korraldustest ja transpordist ja... Ühesõnaga kõigest, millest veel võimalik. Tuli välkmõte, või idee, et sõidan maale ära. Mõeldud tehtud, eile peale tööd pakkisin oma oranži ja armsaks saanud seljakoti ning täna hommikul 6:30 väljus Tallinnast rong Rakke suunas. Nautisin seda sõitu. Tavaliselt olen rongis ikka maganud või lugenud või arvutis olnud, aga täna... Lihtsalt toppisin muusika endale kõrva ja nautisin vaadet, mis avanes rongi aknast. Pole ju nii miljontuhattsiljon aega rongiga sõitnud! Hea vabandus...

Nüüd naudin maaelu. Ehk - istun toas ja loen. Vihma hakkas sadama, ei kipu väga välja. Võib-olla homme enne minekut vaatan, mida maaelu väljaspoolt ka kujutab. Ei ole ju siin pärispäris ammu käinud.

Aga ma pean kohe kirjutama veel ühest inimesest ja kohe mitmest pisikesest asjast, mis ta mulle teinud on. Selleks inimeseks on ikka too kallisarmas inimene, kellega ma kooselu jagan. Ta oskab mind väga üllatada. Kui ta üllatab, üllatab ta korralikult. Näiteks oskab ta mulle süüa teha. Kord tegi ta mulle juustuvaliku nagu paremapoolsel pildil näha. Selline väike isuäratav ja kõhtu täitev taldrikutäis. Oleks veel klaas veini olnud, oleks kõik olnud ideaalne ruudus. No nääte, mehed oskavad väga hästi süüa teha, mitte nagu mina, kes ma tahtsin täna endale head peentangu putru keeta ja siis suutsin selle põhja kõrvetada, siis üle soolatada, ühesõnaga... Saamatu.
Teine suur üllatus olid roosid, mida ta naistepäevaks mulle kinkis. Esimesed lilled siiski, kolmest roosist üks kuivas nii ilusti ära, et seda ma hoian. No nääte, kui ilusti ta kuivas, kohe nii ilus, nagu päris!
Ja viimane suur üllatus saabus eile. Lähemalt ei hakka rääkima ja lobisema, aga ta üllatas mind lõhnaga. Kinkis mulle pisikese Versaci Yellow Diamond lõhna. On ju ilus pudel?
Ühesõnaga, neid üllatusi on, ja neid jagub. Ja mulle üllatused meeldivad. Täpsustan - head üllatused meeldivad mulle vägaväga. On tore, kui tehakse üllatusi, aga asi muutub igavaks ja üksluiseks, kui neid üllatusi tehakse liiga tihti. Kord-kaks kuus ja mulle sobib väga hästi.

Ühesõnaga palju pilte, ja et oleks veel, mida imetleda ja et oleks ikka pildirohke postitus, siis järgmine pilt on sellest ajast, kui ma olin peaaegu, et ilma juusteta, suurte (lugeda: meeletult suurte) kõrvadega (lugeda: elevandikõrvadega) alla aastane titakene. See pilt on lihtsalt nii hale, et ajab naerma, seepärast ma seda jagangi, et teisedki saaksid naerda minu pihta minuga koos.

Kas ma pole mitte kõige armsam laps ever?

Aga aitab naljast! Ei tulnudki nii pikk postitus, nagu ma eeldasin, aga vähemalt on pilte nii et võta üht ja jäta teist. Eks peab järgmist korda ootama, kus saab ka lugeda midagi!

Johaidii, alleraaa!

Karmistunud elukene

Unistan paremast tulevikust. Jah. Ja ma ka tean, et ükskord too imeline aeg ka saabub. Ei saa kurta ka hetkelise olukorra üle. Mu kõrval on inimene, kes minust väga hoolib ja kellest ka mina hoolin (ei hakka siinkohal liialt raiskama neid tundeküllaseid sõnu, mida igaüks võib ise siia lisada), katus peakohal, auto juhiga, töö... Kuigi just too viimane on liigselt hakanud mõjutama mu muid elukäike. See tähendab mõjutab peaaegu kõike muud, mida teen ka väljapool tööd.

Kunagi olin ma õnnelik, kui leidsin ukselt, millest töö juurde sisenesin, sildi ''Welcome home'', nüüd tundub tegemist markantse kirjatükiga, mida nähes tahaks silmad sulgega. Tundub, et keegi teeb iroonilist nalja, lihtsalt ainult selleks, et töötajad tunneksid endeid tõesti nagu kodus ja seda kõigest ühe A4 paberilipiku järgi, kuhu peale on suurelt mustvalgelt trükitud kurikuulsad kodu sõnad ning alla on lisatud rõõmus kollane naerunägu, et siis ikka töötajatel oleks motivatsiooni tööle tulla ja seal ka tööd teha. Alguses ma tõesti tundsin sellest kõigest rõõmu. Olin õnnelik, et mind oodati kuhugilegi (mitte et mind poleks teistesse kohtadessegi oodatud), aga tundus kuidagi hubane see värk... Tagantjärele aga tundub, et tegemist on petukaubaga. Tagantjärele mõeldes võin tõdeda, et mind tõmmati tillist (nagu mu elusolev vanaema ikka tavatseb öelda, siinkohal vabandust sõnakasutuse pärast). Pandigi mind tundma, nagu oleksin kodus, laoti lagedale kõiksugu hüved ja siis... Oota natuke. Oota veel natuke. Oota tsipa veel. Enne anna endast 110% ja natuke pealegi. On sul varbad villis? Selg valutab? Tunned, et töö on sinu elus prioriteet? No vat, siis on õige aeg ja alandame sind. Kõik. Jutud lõppevad. Nüüd teeme lihtsalt kõik nii, et tahaksid võimalikult kiiresti siit ära saada. Aga ärme ise algust tee. Las töötaja ise näitab initsiatiivikust ja kõike muud üles. Võib-olla on veel võimalusi? Ei  tea. Tundub kahtlane. Kohati näib, et kõik teised on seal õnnelikud, aga mina mitte. Sellest võib ju järeldada, et ma liialdan igasugu asjadega. Äkki ma mõtlen kõike seda välja? Äkki on mul lihtsalt nii elav fantaasia? Äkki ma tõesti pole andnud endast veel 110% ja veel natukene pealegi? Võib-olla tõesti... Kivi minu kapsaaeda.

Lühidalt kokku võttes, olen kahe nädalaga jõudnud staadiumi, kus ma olla ei ihalda, aga millest väljapääsuni pean ma veel kannatama ja enda tugevust näitab. Tundub, tegemist on väga suure eneseohverdamisega. Lõppu võiks lisada kuldsed sõnad: ''Ja kui ta veel närvivapustust saanud pole, elab ta õnnelikult oma elu edasi.''