Saatus

Meel on mõru ja tahaks kohe väga, kohe sügavalt südamest tahaks, neada kõik maa alla. On ju neid hetki, kus mitte miski nagu ei taha kuidagi minna, kus sa lihtsalt mõtled, et elu on inetu ja kõik läheb vastu su oodatud lootust. Jeah, on neid päevi ja neid hetki. Loomulikult ei tohi me unustada, ega saagi ju unustada, et läheb see halb hetk mööda ja tuleb asemele uus ja ilus hetk. Aga vat, kui too inetu hetk ei ole vaid pisike ''hetk'', mis siis? Nutad patja? Neadki kõik maa alla? Kannatad ilusti välja ja ootad, et ilmuks su ette too imeline ilus hetk? Ikka tuleb neil hetkil meelde PS Troika laul ''Ära ütle, et elu on inetu...'' (http://www.youtube.com/watch?v=hTYr_Ol8BEM).

Tegelikult ongi nii. Saatus küll rõhub mõnikord me õlgadele, rõhub kohe nii, et sa ei suuda seda kanda, tunned, et tahad murduda, sest raske on. Tõesti, väga raske on. Tegemist on sinu enda saatusega, igaüks peab suutma seda ise kanda. See on meie kohus. Või et oleme uhked, et omame just niisugust saatust, nagu omame? Igaüks tahab kergemat, alati tahab. Igaüks tahab ilusamat elu. Või siis peaaegu igaüks.

Vahepeal ajab ikka kohutavalt närvi, kui öeldakse, et usu ja looda, siis saabub kõik, mida ihaldada. Samas, kas ei aja närvi just asjaolu, et ootad ja teed täpselt kõik, mida vaja, aga too ilus elu ei paista mitte ühegi nurga tagant välja. Vat, närvesööv. Ikka väga närvesööv. Siis tahaks võtta padja ja minna temaga kuhugi väiksesse nelja seinaga helikindlasse ruumi. Kõik. ''...tuleb uskuda ainult ning loota.'' Et ainult usu... Okih, hakkame aga uskuma. Usun, et mind ootab parem ja ilusam tulevik. Emm... On küll ilus. Ooo seest nii siiru-viiruline ja pealt nii kullakarvaline. Usun. Tahaks uskuda. Või parandame seda sõna tahanN uskuda.

Viimasel ajal on kõik nagu pahupidi pööratud. Omast arust nagu teen kõik, mida vaja. Annan endast kõik ja mida ma vastu saan - tühjad pihud. Ainult tühjad pihud on jäänud. Samas pean ma meenutama ja vägagi hästi meenutama kolleegi sõnu: ''Mitte keegi ei tule su õlale patsutama, kui sinuga midagi juhtub.'' Näen ma siis nii palju vaeva kui tahes, tõesti, mitte keegi ei patsuta mu õlale, et sa olid tubli, et said nii ideaalselt ja hästi hakkama. Ning mind paide ja kallidega ikka ära ei osta. Mõnikord küll, aga sel puhul peab olema ikka väga hea põhjus.

Keegi ei patsuta sind su õlale, kui sinuga midagi juhtub... Karm reaalsus. Selline on elu. Selline on eluhetk, kuhu oleme sattunud. Selline on maailm, kus me elame. Selline on maailm, mille oleme enda ümber ehitanud. Tahame teistsugust elu - palun väga, alati võime lahkuda. Tunne on taoline kohutavalt stagnatsiooniline ja hirmuäratav - liiga kaua pole olnud mitte midagi uut hüppelist. Paigalseis. Igaüks on siiski oma elu peremees ja oma saatuse sepp. Teised inimesed meie kõrval lihtsalt annavad meile tõuke millekski või muudavad meie suunda, aga meie ise oleme oma ainsad suunajad. Oh, nii kerge on sellest kirjutada ja nii kerge on sellest rääkida teistele, ise jäädes oma vigade juurde.