Vabadusest vabaduseni

Kaks päeva vabadust on juba peaaegu et möödas. Kaks päeva pole pidanud mõtlema tööle. Peaaegu pole pidanud mõtlema. Miks? Egas ma siis nii kohe mõtle, et vat - tööni on veel aega nii ja nii palju või et see ja too jäi tegemata või minuta ei saa seal keegi hakkama. Ei, seda mitte. Vat unes  tikub töö mulle kallale. Näiteks täna öösel nägin unes, et lähen oma esimesel vabal päeval VABATAHTLIKULT tööle appi. Ja mitte hommikusööki vaid õhtuks restorani appi. Ja olin seal ikka ööseni välja ja olin õnnelik kah veel. Naljanina. Ei saa ma tööst ikka ka vabal ajal mitte rahu.

Unenäod kõrvale jätta, siis ülejäänud osa päevadest on siiski ikka läinud puhkuse lainel. Jah, kohati tundub, et hommikud on võib-olla liiga pikad, aga tagantjärele mõeldes ei peagi ju kohe punkt kell 8 voodist välja kargama ja midagi tegema - terve pikk päev on veel ees. Näiteks eile käisime Sassiga Maiasmokas kooki nosimas. Jõime teed ja maiustasime oma koogikestega. Aga see on ju luksus - Maiasmokka ei satu iga päev pluss kumbki meist pole seal käinud ikka päris mitu aastat. Miljöö ja koogid ja too rahu selles kohvikus... Lisaks mälestused, kui ma vanaemaga seal veel väiksena käisin lihtsalt vaid seepärast, et õpiksin lauakombeid. Väiksena viis vanaema mind ikka kohvikutesse, et õpiksin ilusti sööma ja käituma. Tuleb välja, et tema õpetatud tarkustest on mulle kasu olnud ja pole ma midagi nii raisku läinud. Igatahes head koogid olid.
Aga täna käisime Teletornis. Juba ammu tahtsime minna, aga lihtsalt polnud aega või võimalust või oli muud viis miljonit vabandust miks mitte minna. Vat, Sass ütles siis eile, kui on ilus ilm puhkuse ajal, siis lähme. Täna oli võrratu ilm. Ja käidud saigi lõppude lõpuks ammu juba taasavatud Teletornis. Vaade oli ilus. Soovitan minna. Liftiga sõit ajas kõrvad lukku. Suveniiri ostisme kah - targa plastiliini, mida saab põrgatada, venitada, mis puruneb nagu portselan jne jne. Parim ravim stressi korral. Ja üks pilt, nagu ülevalt näha, kas siis mälestuseks sellest toredast teletornis käimisest. Taga on näha imelist vaadet Tallinna linnale. On ju imeline?

Mis edasi? Ah, ei viitsi siin nüüd detailidesse laskuda. Finally sai ka vanaema külastatud. Ta ikka näitas fotosi ja münte ja kogutud suhkruid. Ja aeg lendas linnutiivul. Ühesõnaga kokkuvõttes võib öelda, et kaks päeva vabadust on mõjunud kenakesti. Positiivselt. Ma pole enam nii väsinud kui eile ja ometigi ärkasin enne kella 9. Vat kus lops. Enne olin väsinud peale tunniajalist ülevalolekut.

Ühesõnaga. Vsjoh. Kõik. Adjöö. Mis seals ikka. 12 päeva veel vabadust ja siis...