Aga miks?

Mille pärast hommikul ärgatakse ja tööle minnakse? Mingi põhjus peab ju olema. Sai püstitatud see küsimus, näiteks miks mina iga argipäeva hommik võtan ette pea tunniajase teeloleku, et jõuda tööle. Tagasi samamoodi. Seda siis, kui kasutada ühistransporti. Autoga saab kiiremini. AGA miks ma võtan selle rännaku ette, kui punktis B pole miskit, mis mind motiveerib. Jah, kolleegid. Teisalt nagu ütles üks, et kui tal on võimalus oma ettevõttes päeva pealt lahkuda, ta teeks seda ega tunneks kahetsust. Hoolimata sellest, et ta tunneb end oma ametipositsioonil väga hästi, ta teab kõike ja rohkemgi veel, kolleegid on toredad ja ta võiks neid kutsuda lausa sõpradeks. Hoolimata kõigest sellest, on ta valmis kas või päeva pealt ettevõttest lahkuma. Seega on seal miskit, mis ei sobi talle. Ka mul.

Töö iseenesest on ju tore. Väljakutsete puudus küll on, aga vähemalt on mitmekülgne. Kolleegid on ka ju toredad. Süsteem on aga nõnna nigelavõitu. Pluss infopuudus. Info liigub ka kuidagi ligadi-logadi. Ning nii tekivad ettevõttesse töötajad, kes töötavad ettevõttele vastu. Lihtsalt sellepärast, et neil on täiesti ükskõik, mida nad teevad. Jah, töö tehakse ju ära ning isegi suurepäraselt, aga kui miskit jääb väljaspoole nende pädevuspiiri, siis seda ei tehta ja kõik.

 

Tegelikult olen kandideerinud. Eelmisel pühapäeval leidsin just sellise ametipositsiooni, mis mulle väga sümpatiseerib. Kandideerisin. Kandideerimis tähtaeg oli 8. apr. Seega peaks olema juba teada, kas pääsesin edasi või mitte. Kuna nädalaga pole ühendust võetud, siis vist kahjuks on eitav vastus. Ei sobi. Miks? Pole teada. Eile kandideerisin samamoodi kahele sobivale ametipositsioonile. Jah, mul puudub kohatine pädevus, aga motivatsioon on olemas ja motivatsioonikiri ka! Hullem lugu on see, kui saad teada, et mõni klienditeenindaja teenib rohkem kui mina. See teeb meele mõrudaks. Arvestades, mis on minu töökohustused. Kogu asi jätab kuidagi soovida. Alla ei anna ma-aaa-aaaa. Kõik teed on mu ees vallaaaa-aaa-aaaaa!

 

Kandideerimised

Eesmärgiks on siiski näidata, kuidas ma elus arenen ja millises tempos, mitte rääkida üldist möla. Üldine jutt tuleb loomulikult ka kasuks. Arendab kirjutamisoskust või nii. Aga vaataks siiski selle pilguga, kuhu olen ma jõudnud. Aus vastus: mitte kuhugi. Välja arvatud ühele arusaamisele, et kui sul pole tutvusi, siis on vähe lootust kuhugi saada. Tutvused ja veel kogemused. Sel nädalal sain teada ka, et nii mõnigi on saanud minu tutvusringkonna tutvusringkonnast parema ametipositsiooni just tänu tutvustele. Ilma kogemuseta. Just koolist tulnuna. Loomulikult on neid inimesi ka mu ümber nii mõnigi, kes on saanud tänu oma andele ja tarkusele ja oskustele jne hea ameti. Nii võib võtta, et läheb vaja veidike õnne, et leida just enda jaoks sobiv ametipost - õigel ajal -, ning kandideerida sinna võimalikul hea mot-kirjaga ning jääda ootama, et sind kutsutakse vestlusele. Kui juba nii kaugele õnne on, jääb lootma, et sinus on mingi X-faktor, mis meeldib su tulevasele tööandjale ning sulle antakse võimalus alustada uut teekonda uues ettevõttes. Saatuse jutust ma siinkohal juttu ei hakka tegema. Õnnest ka mitte. 

Olen kandideerinud. Saanud heal juhul tagasisideks, et ''kahjuks ei osutunud valituks, vaid osutus keegi teine. Täname sind sellest hoolimata ja edu tulevikuks. Ja plä-plä-plää''. Kunagi ma isegi kirjutasin vastu uurides, mis põhjusel ma valituks ei osutunud. Paraku peab tõdema, et vastuse sain ma väga vähestelt. Väga-VÄGA vähestelt. Seega lõppkokkuvõttes, kui sul on juhtumisi kõik eeldused täidetud ning sellest hoolimata ei osutu sa valituks, ei pruugi sa vastust saada, miks sa ei saa valituks. Vastus võib tulla lakooniliselt: kandidatuur oli suur, oli paremaid kandidaate kui sina, ega su CV-l häda kedagist ole, aga me arvame, et sa ei ole sellele kohale just sobivam. Lõppkokkuvõttes vastust sa ei saagi. 

Jah, olen leidnud paar kuulutust, millele olen osaliselt kaarte panustanud. Kuidas läheb? - kes seda teab. Vähemalt olen kirjutanud mot-kirjad, saatnud CV'd ja hoian pöidlaid pihus. Senikaua loen aga ''Mediteerimise teadust'' ning hakkan blogi kujundust vahetama. Liiga lapsikuks on jäänud too värviküllane kujundus. Üheksa aastat tagasi oli see just täiesti minulik. (Just vaatasin, et 05.08.2010 sai algust mu avalik poolavalik kirjutamine). Ajad muutuvad, inimesed muutuvad. Või pigem olengi ma kogu aeg selline olnud nagu praegu, aga ma lihtsalt veel ei teadnud seda tol ajal?

Emotsioonid

Sõna ''vihkama'' on tohutult ränk sõna. Jah, pean ausalt üles tunnistama, et on juhuseid, kus ma seda sõna kasutan. Ise saades seejuures aru, et tegelikult ma ju ei vihka miskit, on see siis olukord või mõni asi või inimene. Inimeste osas pole ma vist isegi kasutanud antud sõna. Juba aastaid. Olin ikka varateismeline kui sain aru, et tegemist on väga paikapaneva sõnaga. Seega mulle lihtsalt teatud isikud ei meeldi. Või pigem ei meeldi mulle nende käitumismallid või suhtumine või nende olek vmt. Üritan ikka endasse sisendada, et kõik inimesed on imelised ja head. Kas nad ka seda on? Tegelikult ju on! Ma vähemalt loodan sedasi. Kuigi mõnikord on küll tunne mõne persooni osas, kes pole kusagilt otsast hea olnudki. Aga on! Lihtsalt igaühel on oma elutee käia. 

Loen raamatut ''Mediteerimise teadus''. Sisutihe, kohati raskesti loetav, see-eest põnev teos. Seal on välja toodud, kuidas Wisconsini ülikooli psüholoog C. Ryff on määratlenud ära heaolu kuuest osast koosneva mudeliga. Üheks mudelik on elueesmärk. Meil peab olema mingi siht, kuhu poole püüelda. Kas või imepisike eesmärk. Nagu ütles ka mu kolleeg, et kui sul pole enam eesmärki, siis sa lõpetad ka elamise. Lihtsalt teed seda, mida oled harjunud tegema. Tundetult. Ärkad hommikult üles. Teed hommikused toimetused. Lähed tööle. Oled tööl. Teed tööd, millest sa ei saa ehk juba kuid, võib olla isegi mitte aastaid naudingut. Aga sa TEED seda, sest sa oled harjunud. Või ehk pole sellest lõksust välja pääsenud. Ja nii viis päeva järjest. Rõõmustad reede üle, sest saad kaks päeva puhata. Ning pühapäeva õhtul oled taas morn, sest järgmine päev pead taas hakkama kandma taaka, mis on su selja juba ammu kõveraks surunud. Kõigest hoolimata ei tee sa ühtegi sammu, et sellest ringist välja astuda. Mõned siiski teevad. Kes pisemaid, kes suuremaid. 

Viimastel päevadel on viis inimest (üks neist viiest tegi selle kannapöörde tegelikult juba veebruaris, teised on nüüd viimase nädalaga lisandunud) minu tutvusringkonnas teinud päris hulle kannapöördeid ning lahkunud oma olevatest ametipositsioonidelt. Kes lihtsalt andis lahkumisavalduse sisse, et teha seda, mida hing ihaldab ning tunneb, kuidas töökoht teda ikestab. Mõni soovib lihtsalt miskit uut ning on valmis igast uuest võimalusest vaid kinni haarama ning pea ees vette hüppama! Teised teevad tasakaalukamaid samme: enne ikka uus koht ning seejärel hüvastijätu leht lauale. Kes kuidas. Lihtsalt on üks sarnasus: nad liiguvad edasi. Olen nende inimeste üle ääretult õnnelik. Nad on ühed tublid noored, kes teavad, et elus võib riskida. Soovin ka, et mul on võimalus võtta risk ja lihtsalt riskida. Loomulikult ma võin seda teha! Teatud maani. Osad riskid peavad jääma kaalutletuks. Pea vees vette hüppamine ei tule antud momendil kõne alla. Kunagi ma tegin seda! Ja kuidas veel! Lausa nautisin neid väikesi riskihetki. AGA mul oli alati ka varuväljapääs. Iga hetk teadsin, et tulen toime, vahet pole, mis ka ei juhtuks. Oluline oli ka, et tol hetkel polnud mul ka perekonda. Elasin vaid endale. Ning olin noorem. Mitte, et vanus siin mingit olulist rolli mängiks. Absoluutselt mitte! 

Kokkuvõtteks peab ikka tõdema, et riskima peab! Muidu ei juhtu asju. Peab tegema ebapopulaarseid samme. Muidu jäädki mõtlema, et ''mis siis kui...?'' Ei ole peale KUI'd siis midagi! Tühjus vaid. Haigutav hämar tühjus, mis kummituslikult su ees vaid laiutab. Ja plä-plä-plää esimene samm pidavat olema ikka kõige raskem ja plä-plä-plää.