Hingeline

http://www.youtube.com/watch?v=1x_9JnCGXFY


Kui tumedad on su nutetud pisarad
Kui vaiksed on su nutumaigused hääled
Kui palju hakkad lõpuks mõistma
Lõpuks kui on juba hilja...
Unustad kõik
Kaotades unustad kõik
Kõik mis sul kunagi oli
Ja kõik mis veel ees

Ja siis öeldakse: hoidke teineteist
Hoidkem kõvasti ja hellalt
Ärgem laskem minna

Südamesse jäädvustame hetked
Meenutades süütame küünlad
Tumedad nutetud pisarad
Vaikselt hinge jätavad igatsuse jälje


Elu on habras. Kunagi ei tea, mis võib sinuga järgmisena juhtuda. Loomulikult ei poolda ma väga põhimõtet, et ela iga päev nii, nagu oleks see su viimane. Ei. Pigem pooldan ma põhimõtet, et iga päev on su ülejäänud elu esimene päev. On ju midagi erinevat neis kahes mõttes? Minu jaoks vähemalt on. Esimene päev on kuidagi positiivsem, et on mida oodata ja samas oled täis ootusärevust ning uudishimu. On tore olla Esimese Päeva Inimene.

Ristasin käed ja palvetasin

Tegelikult olen ma õnnelik. Puhkus kestab veel poolteist päeva, aga õnnelik, et sain natukenegi puhata ja aega maha võtta. Mida toredat korda sai aetud? Mhm. Ütleks nii, et kõike ja mitte midagi. Sünnipäev oli eile - PALJU ÕNNE MULLE! - sain 24 täis. Täna hommikul juba tundsin, et selg annab tunda, vanadus jõuab ju kohale. Oh issaristike, ei ole kerge seda aastate koormat kanda. Aiva raskemaks ja raskemaks läheb. Või siis mitte? Targemaks saan ka veel iga aastaga. Ja lõpuks olen nii tark, et tean kõike (tegelikult tean ma juba praegu kõike, aga ma lihtsalt ei taha välja näidata, kui arukas ja intelligentne olen, mõjub mu mainele halvasti... Teada värk) nagu targad ja vanemad inimesed teavad tavaliselt. Igatahes, natuke tollest pisikesest puhkusest kah.

Teletornis käisime S'iga. Sellest oli nigu natuke juttu varem. Sai veel nukuteatris käia, vaatasime etendust ''Hanel oli auto''. Lahe ja armas etendus, vabandust - nukuetendus. Selline pooletunnine lastekas kui nii võib öelda, aga meie mõistustele täiesti kohane. Peale etendust tegime väikese tiiru Nukumuuseumis, olin seal varem ikka käinud küll (ühe korra tervenisti), aga huvitav oli ikka, eriti õudne oli see kord õuduste kamber, eelmisel korral see küll nii scary polnud. Tundub, et vanusega kogunevad ka hirmud kiiremini. Kahtlane. Aga kogu tolle päeva püant oli siiski meisterdamistuba - õppisime viltima! Johaidiiii! Nõelviltimine polegi nii raske nagu pealt paistab. Torgid nõelaga villa ja siis ongi varsti vilditud! Nii rahustav ja lõõgastav tunne. Mina viltisin kiisu- oranži kiisu lillade kõrvade ja sabaga ja keele tegin ka välja, kiisu tahab ju piima ka juua. S tegi Angry Birds'i punase linnu, alguses tahtis ta notsut teha ja mis sellest siis välja tuli...

Nonii, mida veel tehtud sai... Ahjaa! Üks öö sõitsin autoga, mitte et ma seda väga hästi oskaksin, aga hakkama sain! Polnud midagi nii hullu. Libe vist oli ja auto suretasin ka mõnikord välja, aga siiski siiski - pole ma nii saamatu juhtum midagi. Lihtsalt S'l tuli tahtmine öösel sõitma minna. Ilus ilm oli - lumi sadas, kõik oli öiselt talvine ja lummav. Nii me sõitsimegi Lasnamäel väga suure ja ilmselgelt mitte arusaadava ringiga Rocca al Mare juurde. Ja ring oli tõesti kohutavalt ringine. Ühesõnaga, seal sai trallitada tsipa.

Üks öö läksime aga Räägu Pessa. Kõht oli tühi. Kui sul on ikka puhkus, siis venib mõnikord öö pikemaks kui hommik ja ma arvan, et see on täitsa normaalne, sest hommikul saab ju piisavalt magada ka.

Tuleb välja, nagu polekski puhkuse ajal mitte midagi teinud. Nagu vist poleks jah, raamatuid ostsime ka. Mida veel? Puhkus oli! Siis ei pea ju midagi tegema, või mis? Ahsuu - Hiina uusaasta võtsime kah vastu - Musta Veemao aasta. Ilutulestikku küll ei näinud, aga härra Savisaare kõne ja Hiina suursaadiku kõne kuulasime ikka kenasti ära. Siis hakkas külm.

Hambaarstil käisin. 65euri pidin välja käima. Ohissaristike, lihtsam on endal hambaid ise parandada. Hullumeelsus.

Igatahes, puhkan veel tsipa ja siis taas töömaile. Vähemalt on mul toredad kolleegid seal.


Aamennnn

Vabadusest vabaduseni

Kaks päeva vabadust on juba peaaegu et möödas. Kaks päeva pole pidanud mõtlema tööle. Peaaegu pole pidanud mõtlema. Miks? Egas ma siis nii kohe mõtle, et vat - tööni on veel aega nii ja nii palju või et see ja too jäi tegemata või minuta ei saa seal keegi hakkama. Ei, seda mitte. Vat unes  tikub töö mulle kallale. Näiteks täna öösel nägin unes, et lähen oma esimesel vabal päeval VABATAHTLIKULT tööle appi. Ja mitte hommikusööki vaid õhtuks restorani appi. Ja olin seal ikka ööseni välja ja olin õnnelik kah veel. Naljanina. Ei saa ma tööst ikka ka vabal ajal mitte rahu.

Unenäod kõrvale jätta, siis ülejäänud osa päevadest on siiski ikka läinud puhkuse lainel. Jah, kohati tundub, et hommikud on võib-olla liiga pikad, aga tagantjärele mõeldes ei peagi ju kohe punkt kell 8 voodist välja kargama ja midagi tegema - terve pikk päev on veel ees. Näiteks eile käisime Sassiga Maiasmokas kooki nosimas. Jõime teed ja maiustasime oma koogikestega. Aga see on ju luksus - Maiasmokka ei satu iga päev pluss kumbki meist pole seal käinud ikka päris mitu aastat. Miljöö ja koogid ja too rahu selles kohvikus... Lisaks mälestused, kui ma vanaemaga seal veel väiksena käisin lihtsalt vaid seepärast, et õpiksin lauakombeid. Väiksena viis vanaema mind ikka kohvikutesse, et õpiksin ilusti sööma ja käituma. Tuleb välja, et tema õpetatud tarkustest on mulle kasu olnud ja pole ma midagi nii raisku läinud. Igatahes head koogid olid.
Aga täna käisime Teletornis. Juba ammu tahtsime minna, aga lihtsalt polnud aega või võimalust või oli muud viis miljonit vabandust miks mitte minna. Vat, Sass ütles siis eile, kui on ilus ilm puhkuse ajal, siis lähme. Täna oli võrratu ilm. Ja käidud saigi lõppude lõpuks ammu juba taasavatud Teletornis. Vaade oli ilus. Soovitan minna. Liftiga sõit ajas kõrvad lukku. Suveniiri ostisme kah - targa plastiliini, mida saab põrgatada, venitada, mis puruneb nagu portselan jne jne. Parim ravim stressi korral. Ja üks pilt, nagu ülevalt näha, kas siis mälestuseks sellest toredast teletornis käimisest. Taga on näha imelist vaadet Tallinna linnale. On ju imeline?

Mis edasi? Ah, ei viitsi siin nüüd detailidesse laskuda. Finally sai ka vanaema külastatud. Ta ikka näitas fotosi ja münte ja kogutud suhkruid. Ja aeg lendas linnutiivul. Ühesõnaga kokkuvõttes võib öelda, et kaks päeva vabadust on mõjunud kenakesti. Positiivselt. Ma pole enam nii väsinud kui eile ja ometigi ärkasin enne kella 9. Vat kus lops. Enne olin väsinud peale tunniajalist ülevalolekut.

Ühesõnaga. Vsjoh. Kõik. Adjöö. Mis seals ikka. 12 päeva veel vabadust ja siis...

Saatus

Meel on mõru ja tahaks kohe väga, kohe sügavalt südamest tahaks, neada kõik maa alla. On ju neid hetki, kus mitte miski nagu ei taha kuidagi minna, kus sa lihtsalt mõtled, et elu on inetu ja kõik läheb vastu su oodatud lootust. Jeah, on neid päevi ja neid hetki. Loomulikult ei tohi me unustada, ega saagi ju unustada, et läheb see halb hetk mööda ja tuleb asemele uus ja ilus hetk. Aga vat, kui too inetu hetk ei ole vaid pisike ''hetk'', mis siis? Nutad patja? Neadki kõik maa alla? Kannatad ilusti välja ja ootad, et ilmuks su ette too imeline ilus hetk? Ikka tuleb neil hetkil meelde PS Troika laul ''Ära ütle, et elu on inetu...'' (http://www.youtube.com/watch?v=hTYr_Ol8BEM).

Tegelikult ongi nii. Saatus küll rõhub mõnikord me õlgadele, rõhub kohe nii, et sa ei suuda seda kanda, tunned, et tahad murduda, sest raske on. Tõesti, väga raske on. Tegemist on sinu enda saatusega, igaüks peab suutma seda ise kanda. See on meie kohus. Või et oleme uhked, et omame just niisugust saatust, nagu omame? Igaüks tahab kergemat, alati tahab. Igaüks tahab ilusamat elu. Või siis peaaegu igaüks.

Vahepeal ajab ikka kohutavalt närvi, kui öeldakse, et usu ja looda, siis saabub kõik, mida ihaldada. Samas, kas ei aja närvi just asjaolu, et ootad ja teed täpselt kõik, mida vaja, aga too ilus elu ei paista mitte ühegi nurga tagant välja. Vat, närvesööv. Ikka väga närvesööv. Siis tahaks võtta padja ja minna temaga kuhugi väiksesse nelja seinaga helikindlasse ruumi. Kõik. ''...tuleb uskuda ainult ning loota.'' Et ainult usu... Okih, hakkame aga uskuma. Usun, et mind ootab parem ja ilusam tulevik. Emm... On küll ilus. Ooo seest nii siiru-viiruline ja pealt nii kullakarvaline. Usun. Tahaks uskuda. Või parandame seda sõna tahanN uskuda.

Viimasel ajal on kõik nagu pahupidi pööratud. Omast arust nagu teen kõik, mida vaja. Annan endast kõik ja mida ma vastu saan - tühjad pihud. Ainult tühjad pihud on jäänud. Samas pean ma meenutama ja vägagi hästi meenutama kolleegi sõnu: ''Mitte keegi ei tule su õlale patsutama, kui sinuga midagi juhtub.'' Näen ma siis nii palju vaeva kui tahes, tõesti, mitte keegi ei patsuta mu õlale, et sa olid tubli, et said nii ideaalselt ja hästi hakkama. Ning mind paide ja kallidega ikka ära ei osta. Mõnikord küll, aga sel puhul peab olema ikka väga hea põhjus.

Keegi ei patsuta sind su õlale, kui sinuga midagi juhtub... Karm reaalsus. Selline on elu. Selline on eluhetk, kuhu oleme sattunud. Selline on maailm, kus me elame. Selline on maailm, mille oleme enda ümber ehitanud. Tahame teistsugust elu - palun väga, alati võime lahkuda. Tunne on taoline kohutavalt stagnatsiooniline ja hirmuäratav - liiga kaua pole olnud mitte midagi uut hüppelist. Paigalseis. Igaüks on siiski oma elu peremees ja oma saatuse sepp. Teised inimesed meie kõrval lihtsalt annavad meile tõuke millekski või muudavad meie suunda, aga meie ise oleme oma ainsad suunajad. Oh, nii kerge on sellest kirjutada ja nii kerge on sellest rääkida teistele, ise jäädes oma vigade juurde.