Unistuste rühkimine

''Mis on siin osariigis lahutamise põhjuseks? - Abielu.''
Tasemel - abielu on ikka igas kohas lahutamise põhjuseks või nii. Aga mine sa tea, mille pärast veel mõni lahutada tahab.

Varsti saab täis aasta kui poolkogemata soovide täitumise ja saatuse tahtel lükati mu teele inimene, kes ikka veel minu juures on. Mitte et ma oleksin temast tahtnud lahti saada või nii, aga hämmastav lihtsalt. Aasta otsa minu kõrval olla. Hämmastavalt julge samm.

Tegelikult on tasapisi mu lähedusse tunginud ka tülpimus. Väsimus. Totaalne väsimus. Muutust tahaks. Selline tunne nagu oleksin ühe koha peal aina tammunud ja tammunud ja seda muutusteta. Mitte et ma midagi kahetseks, ei seda mitte, aga viimasel ajal ei ole mul näiteks aega jäänud enesele meelepäraste asjade tegemiseks, nt lugemine ja joonistamine ja kirjutamine. Kurb tegelikult. Reisimine. Tahaks ära minna. Kuhugi kaugele ja soojele maale. Okih, ei pea olema soe maa, aga kusagile kaugele, kus inimesed on rõõmsad ja abivalmid ja ei kiirusta kuhugi. Kus neil on aega ja kus ka minul on aega. Jeah, ma tahaksin ära minna. Tead, tahaks minna kuhugi Saksamaa pisikesse külakesse. Mäletan seda idülli, kui sõitsin rekkaga läbi Saksamaa külakeste. Millised nukumajad, kui palju suurt ja rohelist loodust nende ümber. Ning need kitsad külateekesed, kus kaks autot ei mahtunud teineteisekõrvale sõitmagi. Seal olles ma lausa tahtsin, et aeg seisma jääks, et ma saaksin astuda ühte neist majakesest ning jäädagi seda idüllilist meelelaadi nautima. Juua hommikupäikese käes kohvi, süüa magusaid saiakesi ning kiirustamata liikuda tööle, kus kolleegide naeratavad ja rahulolevad näod mind tervitaksid. Lõunapausil aga vaatad, kuidas rõõmsad lapsed mööda kitsaid tänavaid lõbusalt ja kärarikkalt jooksevad ja möllavad. Peale tööd lähed rõõmsana koju oma pere juurde ning saate rahuliku südamega valmistada koos õhtusööki ning rääkida päevasündmustest. Mitte et ei oleks mitte ühtegi halba seika, aga need halvad seigad muutuksid olematuks, kui oled neid teisega jaganud. Halb karma ei jälitaks sind, jätaks su maha, kui näeb, et oled sellest üle. Tõesti, tahaksin elada seal nukumajas heegeldatud kardinate taga ja nautida looduse ja vaikuse ilu.

Ostsin siin mõni nädala tagasi reisiraamatu ''Ei siin ega seal''. Alles nüüd saan hakata seda korralikult lugema (täna on mu kolmas puhkepäev ja alles nüüd tunnen, et olen ennast ka välja puhanud, see pole normaalne ju, kui alles viimasel puhkepäeval tunnen, et võin tegeleda kõigega, mida mu hing ka ihaldab. Selline tunne, et elan selleks et töötada. Absurdne tegelikult ju). Igatahes huvitav raamat. Inimene oskab kirjutada enda reisist nii loominguliselt, et naljakas lausa lugeda. Pisarad silmis loes. Vat see on kvaliteetaeg. Koer süles, jalad kõrgel ning mõnus raamat käte vahel. Nagu armastatu, kes on oma pea su põlvedele pannud, ning sina silitad suure ennastsalgava armastusega tema pead. Selline on armastus, kus inimene annab oma südame teisele, ning too teine annab sulle vastu oma südame. Imetabaselt lõhkematu armastus, mida kohe üldse ei suuda kirjeldada, aga sa tead kogu hingest, sa tead kogu südamest, et see armastus on olemas. Sa tunned seda, seda pole näha ega midagi, aga SINA tunned seda. Sa tead, et see on olemas, sest su süda ei kuulu enam sulle. Ei praegu ega ka kunagi hiljem, su süda on ära lubatud. Teisele. Väga kallile teisele inimesele.


Inimesed, kes pole kunagi käinud kunagi kaugemal kui oma kodumaa või selle lähiümbrus, inimesed, kes pole kunagi seljakotti selga visanud ning läinud üksi-kaksi maailma avastama ei tea tunnet, mis on jätta maha mõni meeldima hakanud paik. Mitte keegi teine ei tea seda tunnet, kui vaid too inimene ise. Jeah. See on imekspandavalt nukker, kuid samas ka meeldiv tunne. Hakkad just harjuma mõne paiga või inimesega ja järgmisel hetkel pead lahkuma. Sa tead, et pead, aga sa ei taha, aga too kibemõrkjas maitse annab sulle taas julgust ja jaksu edasi minna, sest sa tead, et ees ootavad sind uued tuttavad ja uued paigad ning sa lihtsalt liigud igatsedes taas edasi, teadmata, mis sind ees ootab. Kibemõrkjas tundmus söövitab end vaid su hinge sisse kinni. Lahti ta sind ei lase. Ei, ta ei lase. Hoiab sinust tugevalt-tugevalt kinni, sest ta teab, et sa vajad seda tunnet. Sest ta teab, et mis iganes ka juhtub, jääd sa alatiseks igatsema toda kibemõrkjat tundmust. Ka mina jään seda igatsema. Igatsengi. Tahan tunda lahkumise valu ja rõõmu. Tahan veel tunda, et käitun vastavalt oma hinge ja südame soovidele. Lihtsalt tunnen, et olen vangi pandud mingisse rumalasse käitumismalli, millest peab kinni hoidma ainult seepärast, et ühiskond on sind selleks sundinud.


Ma tean, et on lapsemeelne uskuda, et igaühe jaoks on olemas koht, mida saab ta täieõiguslikult nimetada koduks, ja töö, mille tegemist nauditakse, ning inimene, keda enda kõrvalt ei taheta minema lasta. Ma tean, et see on lapsemeelne uskumus ja arvamus. Aga see on unistus, mille nimel vaeva näha. Ma tahan uskuda ja ma ka usun, tehku teised mis tahavad. Olen rumal, siis olen, aga ma olen seda seepärast, et ma lihtsalt ei lase oma unistustel niisama kergelt lendu tõusta ja ära lennata. Hoian neid kiivalt seni kuni nad täituvad.


Ma olen nagu vaba lind, kes on puuri topitud. Kummaline tunne. Ma tean, et tahaksin vabaks end kiskuda ja ma tean, et ma saaksin sellega ka väga hästi hakkama, aga millegipärast on köidikud, millega ma kinni olen seotud, liiga tugeva haardega, et ma lihtsalt ei suuda neid katki rebida. Lihtsalt paradoksaalne hämminguttekitav tundmus. Tahan olla vaba, samas tahan olla hõivatud. Hullemat nalja pole enne nähtud.


Toon välja lõigu raamatust, mida ennist mainisin ja mis tõesti vastab tõele (igaüks, kes on nii rännanud, teab seda tunnet): ''Aga mis minusse puutub, siis minu jaoks see ongi välismaal reisimise võlu. Ma ei taha teada, millest inimesed räägivad. Ma ei tea midagi, mis tekitaks suuremat lapselikku imestust, kui olemine riigis, kus ma ei saa peaaegu millestki aru. Ühtäkki olen ma jälle viieaastane. Ma ei saa midagi lugeda, mul on vaid kõige algelisem arusaam asjade käigust, ma ei saa oma elu ohtu panemata isegi rahumeeli tänavat ületada. Kogu mu eksistents muutub huvitavate oletuste jadaks.'' Vat nii on lood, kui tahad väljamaale reisule minna, mõtle, kas sa tahad sinna minna nagu turist või nagu laps, kes on täis ootust ja lootust, et nüüd kohe varsti juhtub midagi põnevat, millest kinni haarata, et iga uus teelõik on uus seiklus ja uued tutvused. Mõtle, kas tahad väljamaale minnes olla nagu turist, kellel on kindel päevaplaan ja mitte midagi ei saa nurjuda, või nagu laps, kes kunagi ei tea oma päevaplaani ette ja ei tea ette, kus ta õhtul magama peab.


Iga loetud sõna, iga loetud lause ja lõik tekitavad minus suure kihu minna taas kuhugi ära. Lihtsalt ütlevad mulle: ''jäta kõik ja võta seljakott ja mine! Mine laia maailma, sa oled selle ära teeninud!'' Mida mina teen? Võtan oma asjad ja lähen homme tööle teadmisega, et ma ei suuda seal kaua olla, kuigi ma tean, et pean. Ma ei taha. Tahan tunda seda vabadust, kui ma läksin oma praktikakohta ja ütlesin, et tänasest alates ei taha ma enam siin töötada. Peale seda tundsin endas vabadusejoovastust, mille tagajärjeks suutsin ma joosta nii kiiresti mäest üles ja tundsin rõõmujoovastust sellisena, et mu suu lihtsalt venis kõrvuni ja rõõmupisarad tahtsid jooksu pealt valla minna ning jooksu pista mu põskedele. Taolist vabaduse tunnet pole ma just tihti kogenud, aga vähemalt see kord on mul meelde jäänud ja ma ei taha seda unustada, sest ma tean - see tunne on vabaduse maitse.


Olgem ausad, mul pole kõige parematki aimu, mis homme tööl saab, aga ma tean, et nii see edasi kesta ei saa. Ja hetkel on see kõik, mida ma tean ja tahangi teada.