Magus Amps

Kuidas saada rikkaks? Noh, igaüks meist tahaks ju olla rikas või vähemalt rikkam kui ta niigi hetkel on, on ju nii? Või noh, kui keegi tõesti tahab vastu vaielda, siis palun väga - mulle meeldib mõnikord kohe hirrrrrmsasti vaielda. Ja vaidleksin seni, kuni mul närv mustaks läheb. Ja siis viskaks sussid taeva poole ja oleksin kohutavalt solvunud. Igatahes, kuidas siiski ikka rikkaks saada. Asi on lihtne - annetage anonüümselt. Nii ütles mulle eile mu teine pool, keegi rikas onu olevat talle kunagi nii öelnud. Anneta anonüümselt. 10% oma igakuisest sissetulekust. No nii, ma olen annetanud, teinud väikesi annetusi, kas need ei lähegi siis arvesse? Peab ikka suuremaid summasid annetama. Siiski. Siiskisiiskisiiski. Ma küll ei oska lahti mõtestada toda ''anneta anonüümselt'', kuid ma arvan, et ma lihtsalt pean hakkama annetama ja lootma, et see toob mulle mingit pidi kasu sisse.



Täna juhtus midagi enneolematut - ma sõin midagi nii suussulavat, et homme kohe peale tööd pean endale varuma suuremas koguses (ja selle all ma mõtlen taolisi müstilisi kogusi, millega elab üle nii tuumasõja, maailmalõpu kui ka kõik muud pisiasjad). Igatahes manage endale nüüd silme ette pehme röstsaia viil (kõige parem on, kui ääred on eemaldatud), selle peale on määritud paksult šokolaadilist suussulavat magusalt pruunjat Nutellat. On ju meeletult hea? Oodake vaid üks hetk veel - see pole veel kõik. Too pehme magus Nutellasai on kaetud veel ühe pisipisikese detailiga - kõrge vahukoorekuhilaga. Mmmm. Need kolm komponenti koos... Oooo... Midagi paremat pole osanud jumalad välja mõelda kui vaid nutella-vahukooresaia. Sellega koos võib pilvedel hõljuda... Kujutage vaid ette - teie ise lõõgastunud olekus kõige pehmemal pilvepadjal taevas ning teie kõrval lebaskemaie suurim hõbekandik ilmatuma kuhjaga nutella-vahukooresaiaga... Te lausa hõljute ja naudite. Okih, tulgem maa peale tagasi - mõnel ajab see südame pahaks, mul on aga viib see keele alla. Maitse üle ju ei vaielda, teate ju seda.



Pannareid tegin. Salatit ka. Pole ammu teinud salatit koostiosadest: jääsalat, kurk, kokteilitomat, Saida juust, sidrun, ise lisasin juurde veel granaatõuna. Kõike panin piisavalt, aga ikkagist suutsin sidruniga natuke üle liialdada. Kui peab panema ikka pool sidrunit, ei ole mõtet lisada terve sidruni mahla. Okih, enne suurt hukatust sain jaole ning salat sai mahlasust vaid kolmveerandi sidruni mahla jagu. Küll mina juba oskan katastroofe korraldada. Tagantjärele on päris maitsev. Mõnus kerge salat. Teisalt, sinna kõrvale sai pirukaid ampsata, nii et kergest salatist jäi järele vaid... Mõte, et ma vähemalt sõin rohulist salatit.

Unistuste rühkimine

''Mis on siin osariigis lahutamise põhjuseks? - Abielu.''
Tasemel - abielu on ikka igas kohas lahutamise põhjuseks või nii. Aga mine sa tea, mille pärast veel mõni lahutada tahab.

Varsti saab täis aasta kui poolkogemata soovide täitumise ja saatuse tahtel lükati mu teele inimene, kes ikka veel minu juures on. Mitte et ma oleksin temast tahtnud lahti saada või nii, aga hämmastav lihtsalt. Aasta otsa minu kõrval olla. Hämmastavalt julge samm.

Tegelikult on tasapisi mu lähedusse tunginud ka tülpimus. Väsimus. Totaalne väsimus. Muutust tahaks. Selline tunne nagu oleksin ühe koha peal aina tammunud ja tammunud ja seda muutusteta. Mitte et ma midagi kahetseks, ei seda mitte, aga viimasel ajal ei ole mul näiteks aega jäänud enesele meelepäraste asjade tegemiseks, nt lugemine ja joonistamine ja kirjutamine. Kurb tegelikult. Reisimine. Tahaks ära minna. Kuhugi kaugele ja soojele maale. Okih, ei pea olema soe maa, aga kusagile kaugele, kus inimesed on rõõmsad ja abivalmid ja ei kiirusta kuhugi. Kus neil on aega ja kus ka minul on aega. Jeah, ma tahaksin ära minna. Tead, tahaks minna kuhugi Saksamaa pisikesse külakesse. Mäletan seda idülli, kui sõitsin rekkaga läbi Saksamaa külakeste. Millised nukumajad, kui palju suurt ja rohelist loodust nende ümber. Ning need kitsad külateekesed, kus kaks autot ei mahtunud teineteisekõrvale sõitmagi. Seal olles ma lausa tahtsin, et aeg seisma jääks, et ma saaksin astuda ühte neist majakesest ning jäädagi seda idüllilist meelelaadi nautima. Juua hommikupäikese käes kohvi, süüa magusaid saiakesi ning kiirustamata liikuda tööle, kus kolleegide naeratavad ja rahulolevad näod mind tervitaksid. Lõunapausil aga vaatad, kuidas rõõmsad lapsed mööda kitsaid tänavaid lõbusalt ja kärarikkalt jooksevad ja möllavad. Peale tööd lähed rõõmsana koju oma pere juurde ning saate rahuliku südamega valmistada koos õhtusööki ning rääkida päevasündmustest. Mitte et ei oleks mitte ühtegi halba seika, aga need halvad seigad muutuksid olematuks, kui oled neid teisega jaganud. Halb karma ei jälitaks sind, jätaks su maha, kui näeb, et oled sellest üle. Tõesti, tahaksin elada seal nukumajas heegeldatud kardinate taga ja nautida looduse ja vaikuse ilu.

Ostsin siin mõni nädala tagasi reisiraamatu ''Ei siin ega seal''. Alles nüüd saan hakata seda korralikult lugema (täna on mu kolmas puhkepäev ja alles nüüd tunnen, et olen ennast ka välja puhanud, see pole normaalne ju, kui alles viimasel puhkepäeval tunnen, et võin tegeleda kõigega, mida mu hing ka ihaldab. Selline tunne, et elan selleks et töötada. Absurdne tegelikult ju). Igatahes huvitav raamat. Inimene oskab kirjutada enda reisist nii loominguliselt, et naljakas lausa lugeda. Pisarad silmis loes. Vat see on kvaliteetaeg. Koer süles, jalad kõrgel ning mõnus raamat käte vahel. Nagu armastatu, kes on oma pea su põlvedele pannud, ning sina silitad suure ennastsalgava armastusega tema pead. Selline on armastus, kus inimene annab oma südame teisele, ning too teine annab sulle vastu oma südame. Imetabaselt lõhkematu armastus, mida kohe üldse ei suuda kirjeldada, aga sa tead kogu hingest, sa tead kogu südamest, et see armastus on olemas. Sa tunned seda, seda pole näha ega midagi, aga SINA tunned seda. Sa tead, et see on olemas, sest su süda ei kuulu enam sulle. Ei praegu ega ka kunagi hiljem, su süda on ära lubatud. Teisele. Väga kallile teisele inimesele.


Inimesed, kes pole kunagi käinud kunagi kaugemal kui oma kodumaa või selle lähiümbrus, inimesed, kes pole kunagi seljakotti selga visanud ning läinud üksi-kaksi maailma avastama ei tea tunnet, mis on jätta maha mõni meeldima hakanud paik. Mitte keegi teine ei tea seda tunnet, kui vaid too inimene ise. Jeah. See on imekspandavalt nukker, kuid samas ka meeldiv tunne. Hakkad just harjuma mõne paiga või inimesega ja järgmisel hetkel pead lahkuma. Sa tead, et pead, aga sa ei taha, aga too kibemõrkjas maitse annab sulle taas julgust ja jaksu edasi minna, sest sa tead, et ees ootavad sind uued tuttavad ja uued paigad ning sa lihtsalt liigud igatsedes taas edasi, teadmata, mis sind ees ootab. Kibemõrkjas tundmus söövitab end vaid su hinge sisse kinni. Lahti ta sind ei lase. Ei, ta ei lase. Hoiab sinust tugevalt-tugevalt kinni, sest ta teab, et sa vajad seda tunnet. Sest ta teab, et mis iganes ka juhtub, jääd sa alatiseks igatsema toda kibemõrkjat tundmust. Ka mina jään seda igatsema. Igatsengi. Tahan tunda lahkumise valu ja rõõmu. Tahan veel tunda, et käitun vastavalt oma hinge ja südame soovidele. Lihtsalt tunnen, et olen vangi pandud mingisse rumalasse käitumismalli, millest peab kinni hoidma ainult seepärast, et ühiskond on sind selleks sundinud.


Ma tean, et on lapsemeelne uskuda, et igaühe jaoks on olemas koht, mida saab ta täieõiguslikult nimetada koduks, ja töö, mille tegemist nauditakse, ning inimene, keda enda kõrvalt ei taheta minema lasta. Ma tean, et see on lapsemeelne uskumus ja arvamus. Aga see on unistus, mille nimel vaeva näha. Ma tahan uskuda ja ma ka usun, tehku teised mis tahavad. Olen rumal, siis olen, aga ma olen seda seepärast, et ma lihtsalt ei lase oma unistustel niisama kergelt lendu tõusta ja ära lennata. Hoian neid kiivalt seni kuni nad täituvad.


Ma olen nagu vaba lind, kes on puuri topitud. Kummaline tunne. Ma tean, et tahaksin vabaks end kiskuda ja ma tean, et ma saaksin sellega ka väga hästi hakkama, aga millegipärast on köidikud, millega ma kinni olen seotud, liiga tugeva haardega, et ma lihtsalt ei suuda neid katki rebida. Lihtsalt paradoksaalne hämminguttekitav tundmus. Tahan olla vaba, samas tahan olla hõivatud. Hullemat nalja pole enne nähtud.


Toon välja lõigu raamatust, mida ennist mainisin ja mis tõesti vastab tõele (igaüks, kes on nii rännanud, teab seda tunnet): ''Aga mis minusse puutub, siis minu jaoks see ongi välismaal reisimise võlu. Ma ei taha teada, millest inimesed räägivad. Ma ei tea midagi, mis tekitaks suuremat lapselikku imestust, kui olemine riigis, kus ma ei saa peaaegu millestki aru. Ühtäkki olen ma jälle viieaastane. Ma ei saa midagi lugeda, mul on vaid kõige algelisem arusaam asjade käigust, ma ei saa oma elu ohtu panemata isegi rahumeeli tänavat ületada. Kogu mu eksistents muutub huvitavate oletuste jadaks.'' Vat nii on lood, kui tahad väljamaale reisule minna, mõtle, kas sa tahad sinna minna nagu turist või nagu laps, kes on täis ootust ja lootust, et nüüd kohe varsti juhtub midagi põnevat, millest kinni haarata, et iga uus teelõik on uus seiklus ja uued tutvused. Mõtle, kas tahad väljamaale minnes olla nagu turist, kellel on kindel päevaplaan ja mitte midagi ei saa nurjuda, või nagu laps, kes kunagi ei tea oma päevaplaani ette ja ei tea ette, kus ta õhtul magama peab.


Iga loetud sõna, iga loetud lause ja lõik tekitavad minus suure kihu minna taas kuhugi ära. Lihtsalt ütlevad mulle: ''jäta kõik ja võta seljakott ja mine! Mine laia maailma, sa oled selle ära teeninud!'' Mida mina teen? Võtan oma asjad ja lähen homme tööle teadmisega, et ma ei suuda seal kaua olla, kuigi ma tean, et pean. Ma ei taha. Tahan tunda seda vabadust, kui ma läksin oma praktikakohta ja ütlesin, et tänasest alates ei taha ma enam siin töötada. Peale seda tundsin endas vabadusejoovastust, mille tagajärjeks suutsin ma joosta nii kiiresti mäest üles ja tundsin rõõmujoovastust sellisena, et mu suu lihtsalt venis kõrvuni ja rõõmupisarad tahtsid jooksu pealt valla minna ning jooksu pista mu põskedele. Taolist vabaduse tunnet pole ma just tihti kogenud, aga vähemalt see kord on mul meelde jäänud ja ma ei taha seda unustada, sest ma tean - see tunne on vabaduse maitse.


Olgem ausad, mul pole kõige parematki aimu, mis homme tööl saab, aga ma tean, et nii see edasi kesta ei saa. Ja hetkel on see kõik, mida ma tean ja tahangi teada.

Igatsus*

Kuulsin täna kusagilt, et elu koosneb 70% unistustest ja ülejäänud 30% on juhus. See võib isegi väga suur tõde olla. Jeah, isegi vist täitsa kindlasti isegi on. Mõelda lihtsalt sellele, et umbes aasta tagasi soovisin ma midagi väga-väga-väga, kohe nii väga, et ma ei teadnud, miks ma seda soovin ja miks ma seda nii järjepidevalt soovin. Ju siis mu kallid kaitseinglid andsid suuna. Ja jah, päevad möödusid täis soovimist, konkreetselt soovimist, ja juhtus see, mis juhtuma pidi - soov täitus. Sellest, et soov-unistus täitus, sain alles hiljem aru. Mis mul muud üle jääb - unistused täituvad kui sul on piisavas koguses unistustele mahti.

Kui oma suud lahti ei tee, siis ei saavuta enam midagi. Täna kogesin seda. Mõnikord teen liiga palju ja ma isegi ei tea, miks. Mulle küll öeldakse, et võta hoogu maha, ära tee nii palju, mõtle ka enda peale. Noh, eks ma siis mõtlesin ja ütlesin, et ei taha, et nii edasi läheb. Mis sellega kaasnes? - Mulle öeldi, et mul on vaja puhkust, mitte üks-kaks päeva puhkamist, vaid puhkust. Sellega kaasneski see, et sain oma unistuste nädalavahetuse vabaks. Mul on kolm päeva järjest vabadust. Olgem ausas, ma olen siiski kuus päeva jutti tööd teinud ja täna hommikul olin ma endast nii väljas, et kasutasin sõnu ja väljendeid, mida minu suust väga keegi kuulda ei saa. Mitte, et ma oleksin neid valjusti kasutanud, ei, lihtsalt omaette olles ning poolsosinal. Eks sain ka vist endale külge selle tänapäeva haiguse nimega depressioon. Kahtlen - ma ei jää kunagi haigeks, aga kui jään, siis korralikult korralikult. Ja siis ma ka ei ravi ennast.

Joonistada tahaks. Lugeda tahaks. Rahu tahaks. Vaikust tahaks. Oeh, tegelikult on päris palju asju, mida tahta, aga mille saamine nõuab natuke suuremaid pingutusi, kui ma olen hetkel endast andnud. Ega iga keskklassi rahvaliige saa endale lubada rahu ja vaikust ajal, kui ta seda ise soovib. Taolise haiguse vastu on vaid üks ravim - leida rikas mees. Lihtne. Loogiline. Piisava jõu kohane. Nii et, miks mitte sellist ravi enda peal ka katsetada.



Suve tahaks. Maamaja tahaks. Soovin, et saan veeta suve ja võib-olla isegi kevade kaunis looduslikus paigas, kus mind ümbritseb rahu ja vaikus ja rohelus ja loodusilu ja linnulaul ja ritsikate laul. Vat selline mõnus maalähedus. Hinge on kripeldama jäänud, et ma pole nii ammu maal käinud. Igatsen seda elu...