Laul

Ma leidsin laulu. Kauni laulu. Mõttega laulu. Mulle meeldib. Ma mõtlen samamoodi. Pealkirjaga 'Best I Can' ning esitajaks Art Of Dying (http://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&v=39NxFuvc3fg&NR=1) Tonight I feel like the world won't miss me So much to say but there's no one listening If we're alone are we all together in that I threw a penny in a well for wishing And prayed for all the things I think I'm missing A little time is all I really need I am doing the best I can with everything I am Don't you know nobody's perfect Do you understand how hard I'm trying to do the best I can The best I can A second chance to give you something It takes a lifetime to come from nothing I refuse to believe in running away I am doing the best I can with everything I am Don't you know nobody's perfect Do you understand how hard I'm trying for you I am doing the best I can with everything I am Don't you know I think you're worth it Do you understand how hard I'm trying to do the best I can The best I can I got a picture of what matters and I keep it close to my heart It's a little faded but so am I Cause I am doing the best I can with everything I am Don't you know nobody's perfect Do you understand how hard I'm trying for you I am doing the best I can with everything I am Don't you know I think you're worth it Do you understand how hard I'm trying to do the best I can The best I can [3x] The best I can The best I can And I'm doing, oh I'm doing the best I can I am, I'm doing the best, oh the best I can The best I can, oh the best I can Oh I keep doing, keep trying Nääätä, on ju kena laul.

Tarkus

Ma olen nüüd äraütlemata tark! Ma sain oma issilt teada, et nõukaajal tehti osa rublasid paberist kaltsuriidest. Kaltsuriidest saab ju ka paberit teha, mitte ainult puidust. Tegelt oleks see üks ütlemata suur kokkuhoid, kui me hakkaksime tegema üleliigsetest riietest paberit. Miks peaksime vanad riided ära viskama? Kogume kokku ja teeme raha! Vahet ju pole, kas puidu paberit või kaltsu paberist, raha väärtus on niikuinii sama ega muutu. Ainult materjal muutub. Vat siis, kui tark ja intelligentne ma olen. Aitab nüüd mu tarkusest. Mul seda niigi nii vähe, et ma ei saa sellega nii palju ka nüüd hiilata. Muidu hiilgan kogu oma tarkuse ühe korraga ära ja siis hiljem on kutupiilu - netu tarkust. Ja siis ma ei tea, mida ma küll pihta hakkan. Taolise olukorra vältimiseks hoiangi ülejäänud osa oma tarkusest enda teada.

13 ja reede

Ma armusin täna ära. Totaalselt armusin ära. Nii armusin ära, et käisin pea terve päev ringi totakas naeratus näkku kleebitud (tuleb tõdeda, et mul on see totakas naeratus peaaegu alati tööl ees, v.a korrad, kus ma keskendun töö resultaadile ja/kui keegi/miski on suutnud mu enesevalitsemist tasakaalust välja viia). Hotelli hommikusöögi tagumises saalis ta istuski - tema blondid juuksed, sinised silmad ja see meeldiv naeratus... Lausa kütkestus ise. Naeratasin talle. Tema vastas samaga. Oeh, ja ta oli kõigest nii 1-2 aastane... Ei! - ma pole mingi pervo, aga too poisipõnn lihtsalt oli niiiii meeletult armas, et igaüks oleks temasse ära armunud, kui oleks saanud. Pea alati, kui tema laua kanti sattusin, ta naeratas mulle, ma naeratasin vastu. Või pigem tegin kõrvuni ulatuva naeratuse endale näkku. Hommik oli meeletult ilus... Täna tõmmati hammas välja. Polnudki nii valus nagu räägiti. Polnud üldse valus. Tuim tunne oli. Tegelikult viskas mul hambaarsti juures ikka kopa ette ka. Ma istusin hambaarsti majas üle kahe tunni! Alguses käisin röntgenis ära, siis ütles arst mulle, et lisahamba võiks ikka välja tõmmata. Ooookihh. Saatis mu tähtsama tädi juurde, kes väljatõmbamistega tegeleb. Ja siis ma passisin. Ja ootasin. Ja passisin veel. Istusin. Mängisin Angri Birdsi. Siis peaaegu tuligi minu kord. Arsti juures oli naine. Korraga tuli kolm kiirabionklit. Kiire sammuga tulid. Vat, see võttis kõhedaks. Kui nad lõpuks välja tulid kabinetist, oli tädi teadvusetus olekus kanüül küljes ratastoolis. Too vaatepilt oli küll taoline: võta oma seitse asja ja jooooooooooookseeeeeeeee! Päriselt ka. Ma mõtlesin, äkki juhtub minuga ka nii ja mina ei tahtnud, et minuga nii juhtuks. Ja siis pidin juba mina sisse minema... Polnud hull kedagist. Umbes viie minutiga oli mu lisahammas väljas. Uimane tunne oli vaid. Hamba sain endale mälestuseks. Nii armas. Kummaline tunne on, kui hamba taga on põhimõtteliselt auk. Pool mu elust on lisahammas mind kaunistanud, nüüd tõmmati see välja ja ma polegi millegagi enam eriline. Ma ei tulnudki ennem selle peale! - Ma ju ütlesin alati teistele, et mul on lisahammas, kui keegi tahab võib võtta. Nüüd pole enam kellelegi midagi pakkuda. Kurb. Äkki ma muutun nüüd targaks? Vat, see oleks ikka lust küll. Aga mul pole enam mu lisahammast... Nuuuuuuksss. 13 ja reeede tuletab meeelde, et täna pole jälle mu sünnipäääv!

Suvekäik

Mu elu on ikka korralikult rütmist väljas. On küll nagu suvi, aga pole saanud seda õieti nähagi. Mitte, et mõni üksik päev poleks päikselist ja sooja ilma, aga elukorraldus on nagu pea peale keeratud või pööratud või midagi sinnakanti. Ühesõnaga, see suvi ma vist teen vaid tööd ja siis magan ülejäänud aja. Kuigi natukene võiks ju suve ka mingit pidi nautida. Kleidi olen selga saanud küll. Aga midagi enamat... On mul alles karm tööinimese põli. Küll ma jõuan! Alles algas ju juuuuuliiii! Minuga ikka juhtub imelikke asju. Või noh, ma olen koba ja udu ja mida-kõike-veel. Eile suutsin kliendile kogemata mahla peale valada, tegin lihtsalt liiga järsu pööraku ja ma tõesti ei teadnud, et keegi mu selja taga võis olla. Nii need õnnetused juhtuvadki. Teiseks suutsin eile peekoni aluse peekoniga ja kogu rasvaga maha valada. Õnneks nii, et mu papud said ainult väheke rasvaseks. Ja õnneks polnud peekonit väga enam peal, just läksin seda täitma. Täna täitsin kohvitermost ning suutsin end nii ära unustada, et kohvi hakkas kannust juba üle voolama. Normaalsuse tipptaseme supernäidis. Teevi küsis naljaga pooleks, kas ma olen armunud. Armunutega juhtuvad ju igasugu taolised asjad ja siis lihtsalt ütlevad, et kogemata juhtus... Jeah, kogemata juhtub mul kõik. Aga on ju teada tuntud tõde: kõik, mis mu käest maha ei kuku, selle ma viskan maha. Pille ju ütles nii, ega mina siis süüdi pole. Tõetera on selles peidus. Aga aitab naljast ja kirjutamisest, muidu võib juhtuda jälle nii, et ma kirjutan pika romaani valmis ja mitte keegi ei saa mitte midagi aru, mida ma öelda olen tahtnud või mida üldse mu sõnad tähendavad. Võtan hoopistükkis raamatu kätte ja loen selle läbi. Kaua ma ühte raamatut ikka loen! Ja ilge isu on raamatut lugeda... Head lugemist mulllllleeeeee, mu kallllliiiiiiiisssss!