Kiri Iseendale

No minge kukepotile. Päriselt ka. Mis kuu on? Juuni. Mis kuu varsti tuleb? - Juuli. Mis ilm väljas end ilmutab? - Palju vihma ja mitte sentimeetritki päikest. No kuulge! Kas tõesti on viisakas ise küsida ja ise vastata? - Emm, nope, aga minusugustele on see lubatud. SiiskiSiiski, tõdegem nüüd kõik vähemalt endilegi, et taolist ilma ei oota keegi suvelt. Aga mis see Eesti suvi siis ära ka ei ole - kolm kuud kehva suusailma ju vaid. Isegi jaanipäev oli täitsa tüüpiline meie kodumaale - terve kaunis päev vihma täis. Õnneks olin ma omadega outis ja nautisin üksindust. Tegin laupäeval suuuuuure kausitäie puuviljasalatit ja õgisin kõik ära. Ja kohe mõtlesin Netile... Oeh, kunagi tegime ikka suurte kausitäite viisi puuviljasalatit ja siis me lihtsalt sõime kõhud täis. Vat, see oli eluke. Aga küll me veel seda teeme...

Aga nüüd, mu kallid lugejad, on aeg teie seltsist lahkuda ja minna oma teed.

Lugemiseni
Armastusega

Teid tüütav lihtsalt L

Lahkumiskallistus

Eile oli mu viimane tööpäev pagarikojas. Mu pirukaäri sai läbi. Kõik. Lõpp. Finito. Kurb oli natuke. Eriti klientide suhtes, kes ei teadnud, et ma lahkun. See-eest sain ma kallistuse-embuse oma lemmikkliendilt. Tagantjärele mõeldes oli tõesti tegu mu lemmikkliendiga, sest juba esimesel korral asjas ta mind muigama, kuigi ta oli tõsidus ise. Ta saatis mulle ju isegi postkaardi Hispaaniast! Ütlesin talle reedel, et küll ta minu nime veel ajalehes loeb. Ja loebki, heade uudiste alt.
Kas ma kahetsen oma lahkumist pagarikojast? Teate, mitte väga. Natuke küll. Jään igatsema kollektiivi ja seda klätši ja kõike sellega kaasnevat. Ma küll ei näe tulevikku ette ega oska öelda, kas hakkan oma vana töökohta külastama, aga ma üritan. Vähemalt läbi hüpata ikka võib. Mõnikord. Ja Pillele tervist öelda. Ta andis mulle siiski eile mandlibeseesi, mis tal alles olid. Ta ju teab, et need meeldivad mulle ja ma võin neid kilode viisi sisse süüa. Tore aeg oli seal. Aga nüüd on tuuled muutunud...

Uus töökoht, uued suunad, uued mõtte... Kõik, kõik on uus... Nüüd jääb vaid vaadata, kuhu viib tee, mida mööda hakkasin ma käima.

Nõrkuse alatooni tumedad varjud

Pisarad on selleks, et lasta neil vabalt omavoliliselt voolata. Las nad siis voolavad, kui nad nii väga tahavad. Tundmused hoiavad pisaraid kõvasti kinni, mitte ükski neist ei tohi liikuda silmanurgast põsesarnadele, et sealt kiire voolavusega lõua otsast alla prantsatada. Pisarad on nõrkadele nagu magaminegi. Ei, mina ei maga, ei vala pisaraid, tugev Eesti naine teab, mida tohib, mida mitte. Mitte alati ei saa tugev olla. Mitte alati ei saa tundmusi tagasi hoida. Mitte alati ei saa oma hinge piinavat karjatust mitte kuulata. Mitte alati ei saa hoida kinni oma pisarate igatsevast soovist pääseda vabadusse. Ainult ühte ei saa, ei saa nõrkust välja näidata. Peab olema tugev. Tugev enda ja teiste jaoks. Eriti teiste. 

Inimene harjub erinevate asjadega keskeltläbi 21 päeva jooksul. Ka mina harjun. Isegi sügavalt sisse sööbinud harjumustega. Ja isegi tunnetega. Iga algus on raske. Raskused muutuvad kergemaks, kui end igapäevaselt harjutada nendega. Alguses ei suuda loobuda, hiljem ei mõista, kuidas loobumine küll nii raskelt käis. 

Mõnikord on mu suurimaks sooviks võtta taas oma oranž nurka unustatud suur reisikott, toppida see täis eluks hädavajalikke ja mitte hädavajalikke asjandusi, kott kogu raskusega selga vinnata, ning lihtsalt minna oma teed. Taas Hispaania suunas. Või kuhugi mujale. Mis vahe seal on. Reisija minus tärkab ellu. Või on tegemist taas põgenemiskatsega? Oma nõrkuste eest. Olla Nipernaadi. Nautida suve ning sügisel taas minna sinna, kus koldes soojendab elav tuli, kus tuba täidavad südamelähedased hinged, kus peab end taas kätte võtma. Kes ei sooviks vähemalt korragi oma nõrkuste eest põgeneda ükstaspuha, mis suunas. Lihtsalt minna ja olla vaba oma nõrkustest. Jeah, sellega ma tunnistan, et ma olen nõrk. Kohati olen ikka nii meeletult nõrk, et häbi hakkab. Häbi, häbi püksis käbi. Tõesti, nõrgad kohad on kõik teada, eriti üks, ja kuigi ma taipan ja mõistan ja saan aru, et ma ei peaks olema nõrk selles osas, lasen end nõrkusel kanda.

''Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad, tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad, tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada, tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile - ka vaenlastele ja üksildastele, tahan anda ja unustada, et andsin midagi, tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen, tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale,'' lausus kaunid sõnad Howard Arnold Walter. Lugesin neid sõnud ning tundis, nagu oleksin olnud mina neis sõnades. Sest jeah, ma tean, kui nõrk ma olen.   Need sõnad ei vaja kommentaari, lihtsalt nii see ongi.

Vaata, päikeseloojangusse lendab lind! Tahan ka. Lennata. Lihtsalt lennata kuhugi, kuhu silmapiir ei ulatu. Mis tunne on linnul, kui ta lendab kõrgel taevas? Mida ta näeb? Kas ta näeb sihti või ta lihtsalt lendab? Kas meie, siin maal, tundume linnule ebaoluliste täpikestena, millele ei tasu isegi kõige väiksemat pilku pöörata? Kas ta tunneb südame all rõõmutukseid, kui ta lihtsalt liugleb tiivad siruli taevakaarel? Tahaks lennata, aga näe, kardan kokkupõrget... Ma ei kardaks... 

Teate, mis soov mul on, lihtsalt selline pakatav ihalus on läbinud mu hinge juba viimased nädalad. Selline... Ma ei leia sellele kirjeldamiseks isegi mitte sõnu. Ma tahan ulpida. Ookeanis. Soojas meres. Lihtsalt olla vees käed laiali, silmad kinni ja ulpida, lasta lainetel end kanda. Kuulda kõrvedes merepõhjaliiva tasast häälitsemist ning oma südame kiiret tukslemist. Hingata natuke ärevalt. Ning lõpuks avada silmad ja imetleda imekaunist sinist taevast. Olla üks merega. Ma ei pahandaks, kui ta mind kannaks maast eemale, kaugele, väga kaugele. Ei, ma ei pahandaks. Vesi kannab mind. Ookean tahtis mind endasse neelata, kes olen mina, et saaksin teda keelata... Nii ongi - ma ei ole keegi, et saaks ookeanil end keelata lasta. Las ta mängib minuga. Las ma tunnen end vabana. Ulpida, lihtsalt ulpida on mu soov. Ja nii lahustuvad kõik mu muremõtted soolases vees. Sool ja vesi hävitavad mind neelavad mõtted ja tundmused. 

Viimasel ajal tunnen, et ma ei mõtle õigeid mõtteid. Mu mõtted on valed. Kust ma tean, kas mõtted on valed või õigeid? Ei teagi. Südametunnistus teab. Südametunnistus tunneb, et mu mõtetel on teine alatoon. Pidevalt vabandan enda ja südametunnistuse ees. Mitte kedagi ega midagi ei saa kinni hoida, see on mu põhimõtetest. Lase vabaks. Lihtsalt lasta vabaks. Kõik. 

Lõppu sobitan tundmatu autori luuleread:

Tomorrow is all about destiny.

Till then just let me be me.

Let tomorrow be yours,

not for me.

Till then let me be me.

Life will be life tomorrow.

In dreams I want to live,

dreams are all I want to see.

Till then let me be me.

You want to be someone else.

In a fake world you wish to be.

I gift myself to you,

just let me be me.

Piibelehed

Kimbuke piibelehti kaunistab nüüd meie köögilauda. Ostsin need täna. Piibelehed on mu ühed lemmiklilled, sest need lõhnavad nii meeletult hästi. Pluss nad on nii meeletult ilusad. Ühed kaunimad lilled kogu maal. Lapsepõlves käisime ikka piibelehti metsavilus korjamas. Nüüd aga, saanud peaaegu et linnainimeseks, pole maalesõiduks aega, lillekorjamiseks sealhulgas. Kurb tegelikult. Juba sinilillede korjamist igatsesin. Piibelehed on üldse midagi muud! Piibelehed õied on nii kaitsetud ja õrnad oma suurte lehtede seltsis. Aga mitte kunagi ei saa korjata piibelehti ilma nende suurte lehtedeta. Lehed nagu annaksid kaitse tervele kimbule. Igatahes, aitab tollest ninnunännutamisest, ega mul nii palju aega kah pole, aga ma tegin mitu pilti oma ostetud piibelehtedest, nii et imetlege mu enda ostetud (kuigi hea meelega kirjutaks tolle sõna asemel: korjatud) lillekesi.

Imetabaselt kaunid piibelehed. Lõhna kujutage ise ette. 

Elu tõsiduse karm tõde

Kohati tundun endale liiiga suure latataraleenuna. Ma võin lihtsalt rääkida ja rääkida ja rääkida ja rääkida... Ei, ma ei räägi, ma platran. Platran nagu podisev pudrupott, mis hakkab koheselt üle keema.  Aga ega see ei takista mul edasi padrata. Okitoki, ma võin platramise jätta, aga ma hakkan siis latrama. Latran nagu latataraleenu. Ja ma tõsiselt imestan, kuidas kõrvalseisjad mind taluvad mu plädisemistuhinas. Kõige hullem on asja juures see, et ma mõnikord ei tea ise ka, millest ma räägin. Teen enesestmõistetavalt targalt intelligentse näo pähe ning räägin. Ise arvan, et räägin tarku ja tõsiseid asju, aga tegelt ma lihtsalt tüütan kuulajaid, kes, ma vähemalt usun siiralt, ei kuula pooligi asju, mis mu suust välja lendlevad. Milleks peakski? Ma ise kah ei viitsi kuulata kõike seda, mida mu tahab rääkida. Tihtipeale juhtub too hullu värk, kui mu mõtted ei jõua ette mu imetabasest keelest. Lausalt kohutav! Keel ja suu seavad omaradu sõnu ja lauseid, minu mõtted aga neavad pärast kahe liikuva organismi koostööd. Kohe näha, et mu mõtted on liiga aeglased. Mis teha, kui vanadus pähe kukub...


''Ära mind oota, sest elu ei maga...''



Ei tasu mind oodata. Mõnikord tahan olla liiga iseseisev. Ei suuda taluda mõtet, et sõltun kellestki või millesti, millest kohe üldse ei taha. Sisimuses tean, et saan väga hästi üksi hakkama. Olen saanud ja saan ka edasi. Egoist olen. Tean. Ma pigem ohverdan end teiste nimel, kui lasen teistel enda nimel end ohverdada. Mitte küll alati, aga mõnikord ikka. On kummaline, kui on inimene, kes tegutseb ka Sinu nimel. Kes teeb midagi ainult seepärast, et Sul endal on nii parem. Aga mul ei ole vaja mugavust! Ei! Jeah, tõsiselt, mugavus on hea ja tore, kui aga sellega kaasneb teise inimese ohverdus, siis... Siis hakkab mu vaene südametunnistus tuure üles võtma. Saan ju üksi täitsa vabalt hakkama. Jeah, ma palun mõnikord abi. Teisalt ei palunud ma kelleltki abi oma elu kõige raskemal hetkel. Väike tühine asi, mis pani mind pisaraid valama pea kuuks ajaks. Tugevus. Jõud, mis sundis mind vaikima, ei lubanud isegi mu lobamokast suul end paotada.

Oi, kui tore oleks mõnikord oma mineviku tükke kustutada. Lihtsalt vajuta ''Delete'' ja mälestus lendab prügikasti. Enne soovisin kustuda nii mõnigaid seiku oma mineviku elust. Kõik, mida noorem mina olen teinud ja natuke vanem ja targem mina on halvaks kiitnud. Vanem ja targem mina ei soovi enam midagi kustutada. Ta teab, et kõik halvadki mälestused on pikemas perspektiivis kasuks tulnud. Jääb vaid mälestus ja killukest valu. Jääb vaid mälestuste unistus, mis tulevikku ei pääse ei unistuse ega reaalsuses näol. Olid unistused. Oli palju unistusi. Meeletult-meeletult kauneid ja kaugeid unistusi, millest ei tahtnud lahti lasta. Kadusid säravvärvilised unistused. Kadusid kaugustesse. Haihtusid. Nüüd on mateeria. Nüüd on jäänud igapäeva unistused. Unistused, millest unistab iga teine.
Igaühe unistused on erinevad. Iseloomulikud vaid igale inimesele eraldi. Sinu unistuste tallermaa jääb vaid Sulle, mitte Talle. Sinu unistuste mängumaal mängid vaid Sina ise. Sina üksi. Tema ei saa trügida Sinu unistuste tallermaale, kui just Sa ise ei anna talle suuliskirjalikku luba kasutada Sinuga sama unistuste rada. Võid ju jagada Temaga oma mõnd unistust, aga Sulle jäävad unistused, kuhu Sa ei lase ka neid, keda kõige soojemas südamesopis kõige kallimaks ja lähedasemaks pead. Mõni unistus kuulub ainuüksi ainuisikuliselt vaid Sulle. See jääbki nii. Tahame seda või mitte.
Millest ma unistan? Ma ei tea. Ma tean, mida ma soovin. Aga millest ma unistan? Oii, kuidas ma mäletan oma lapsepõlve unistusi! Nii säravad ja meeldejäävad! Ja nii lapsikud... Ma võisin tundide viisi lihtsalt unistada. Lihtsalt panin silmad kinni ja lasin fantaasial lennelda. Oleksin ma siis unistanud vaid kodus, ei, unistasin koolis, tänaval... Igal pool! Nüüd unistan vargsi.
Tegelikkuses on mul suur unistus. Nii suur, et ajab lausa nutma. Ma tean, mille poole pürgida. Ma tean, et viin unistuse ellu. Mu unistused täituvad ju. Ja jälle ajan ma mingit imalat jama.



Kes ei tahaks end muuta? Igaüks tahab olla veel parem ja veel heldem ja veel... Ilusam? Mina tahan olla veel tõsisem, kui olen. Tahe, mis võib osutuda selle saamisel saatuslikuks. Seega ma ei taha olla tõsisem. Intelligentne ja tark ja korrektne võin olla ma igas olukorras, kui ma vaid ise tahan. Üritage te vaid ise säilitada oma lapselikkust kõrges vanuses.




''Kui ma suureks kasvan, hakkan ma targaks,'' ütlesin ma oma väikeõele mõni aasta tagasi, kui ta küsis, kelleks ma saada tahan. Jeah, ma hakkan targaks, kui ma suureks kasvan, täiskasvanuks saan. Millal see juhtub, ei tea... Ükskord juhtub. Siis käivad inimesed minu juures tarka nõu küsimas. Mina vastan neile, sest tean kõike. Peaaegu kõike. Mida ei tea, selle uurin välja, ning siis tean. Ma tahan olla pärand millelegi või kellelegi.

Reedel helistas üle kolme aasta mulle inimene, tänu kellele avanes mu elu üks olulisemaid uksi. Ta ütles mulle, et ma olen ikka veel selline tore ja lõbus inimene, kes ma olin siis. Palju on muutunud, palju on juhtunud, aga tõesti, ma panen käe südamele ja ütlen, et tänu tollele naisterahvale valisin ma endale just sellise raja, kust ma tagasi pöörata ei mana.


Aitab mu kurtmise lobast! Hetkeks vähemalt. Töö ootab! Valgel ratsul ratsutan tööle nagu oma unistuste tallermaale. Olen oma töö prints valgel hobusel. Muinasjutt.