Öökulli elu

Öökull. Ilus lind. Tegutseb peamiselt öösiti. 

Mina. Pole lind. Tegutsen peamiselt päeviti ja öösiti. 

Normaalsus on: mina. Tegutsen peamiselt päeval ja kasutan ära igat hetke, mis laps mulle annab. 

Ja nüüd ei saa ma ise ka enam aru, kuhu ma jõuda tahtsin või mida ma öelda soovisin.

See on see, kui läheb teine öö ärkvelolekut.

Valetan. Eile olin kõigest kella ühest kella viieni ärkvel ja täna olen juba viiest ärkvel. Ilma kellata! Pluss ka laps polnud see, kes äratas. Nina on kinni. See häirib ja see ei lase väga magada. Aga mida ma siin mõned päevad tagasi küll tahtsin? Et ma ärkaksin taas vara ning saaksin omi asju teha. Saangi ju nüüd! Soovid on täitumiseks. Oeh, soovin lotovõitu ka, aga see ei tule kuidagi. Point on vist selles, et ma ei osta väga lotopileteid... Peab selle vea parandama. Tegutsengi Edda Pauksoni ''Astroloogilise abimehe'' järgi. Ainult, et alati, kui ta tahab, et ma lotopileti ostaks, pole mul kas võimalust poodi minna või paneb kallis teine pool mind tuppa luku taha (ükskord läks ta tööle ja võttis nii enda kui minu võtmed kaasa. Vist arvas, et lähen linna peale laiama. Õige kah. Kunagi ei või ju teada.).

Tegelikult on elu päris ilus. Tuul on väljas kui tornaado. 

Eile sai täis kolm aastat, kui olen koos olnud ühe ja sama mehega. Mitte küll väga pikk aeg, aga samas meil on nüüd laps ning see asjaolu on ikka paikapanev. On laps, siis pole käed enam nii lahtised kui varem. 

Küsimus siinkohal: kas mul endal üldse on midagi tarka kah öelda või mitte? Tundub, et nämmutan siin ümber mingisuguse augu nagu kass ümber palava pudru ja juttu lihtsalt ei tulegi. Polegi määratud tulema, sest ideed ja mõtted on otsas. Pole millestki kinni haarata ja pole midagi erakordset juhtunud. Noh, erakordseid asju ikka juhtub nii mõnigi kord. Pea iga päev. Näiteks üks päev sõitsime koju mööda Pirita teed ja nägime rebaseid. Kaks oli neid. Mitte et see nüüd midagi uut oleks, et keset Tallinna linna rebaseid näeb, aga mind paelus nende ilu ja nende nutikus. Kuna oli päris hiline õhtutund, sõitis autosid päris vähe. Vaatame, et paremal pool muru peal on rebane ning vaatab meie suunas (suunas, kus autod tulevad). Lihtsalt vaatas. Sõitsime mööda, vaatasin taha ning rebane pani üle tee, sest ühtegi teist autot ei tulnud. Nägin kohe ka teist rebast tal järel silkamas. Jäid teise tee juures ka korra vist seisma ja vaatasid ega autosi tule ning kalpsasid üle. Küsimus on vaid selles, miks nad läksid mere äärde mitte teisele poole ehk sinna, kus ka mingi mets on? Äkki tahtsid ka näha Valget laeva. Või soovisid Soome sõita. Sõitsid mõne laevaga jänest. Hästi koheva sabaga isendid olid. Mõnusa musjas-oranži kasukaga. Oleks vaid saanud neid kallistada! 

Mis siis veel... Mhm. Mina pole veel alla andnud ja otsin ikka tööd, mida saab ka lapse kõrval teha. Samas, preilna on juba nii suur küll, et võib ta kuhugi hoidu toppida. Aga nii väikestele on tunnihind ikka pääääris jõhker. Seega peab leidma kuldse kesktee. Küll ma juba tean isegi, milline see on. Ajapikku lihtsalt pean kohanduma sellega. Tähtsamad asjad kõigepealt! Ehk enne töö ja siis kohe otsa laps kellelegi heale hoiutada. 

Nohu võiks ära minna. Kurguvalu ka. Mitte, et ma hädaldaks. Tee sidruni ja meega ja ingverisiirupiga ravib kõik aga terveks! 

Elu on ikka kohati väga nõme ja paneb asjad paika ikka korralikul pauguga. Kusagilt alles kuulsin, et elad oma elu just nii, kuidas tahad, aga saatus topib oma sõrmi ikka vahele just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad (see oli tsipa teise sõnastusega, aga point jääb ikka samaks). Ühesõnaga ükskõik, mida ma ka ei teeks ja kuidas ma ka ei teeks, ikka läheb nii nagu vaja. Ja oiii! - küll olen ma vahepeal otsinud märke, et äkki nüüd hakkab midagi toimuma. Võta aga näpust, siis ei toimu midagi! Polnud ka mingit märki, mis oleks suunda näidanud. Oli kõigest vihmapiisk katuseräästalt, mis vastu lägipähe potsatas. Sina loomulikult võtad seda koha märgina. 

Või näiteks kohtad üht täiesti võõrast inimest täiesti lambises tänavas ning kohtad sama inimest veel teiseski lambises tänavas ja kolmandaski ja seda terve päeva jooksul! On alles ime! Ta vist jälitab sind. 

See pole veel kõik. Ilmne saatuse märk on see, kui hommikul ei leia õigeid sokke üles või paned vale pluusi selga. Vat, siis juhtub küll midagi vääääga põnevat. Tutkit vaid sulle. Ainuke asi, mis juhtuda võib, on see, et võib-olla keegi märkab, et sul on jalas erinevad sokid ja mainib seda sulle. Sina aga teed ükskõikse näo ja ütled: sa siis ei tea, kuidas tänapäeva tipp-poliitikud riietuvad, VÄÄ? Midagi sinna kasti siis. 

Kui sul juhtub aga laps olema, siis on päev ainult märke täis. Saatus ainult pillub taevast piksenooli ning suunab sind pimesi kuhugi. Näiteks laps istub hommikul potil ja teeb sinna ka midagi. Kohe märk, et tänasest hakkab hea elu. Või ta sööb ilusti hommikul oma pudrukausi tühjaks, lõunal sööb veel ja õhtul ahmib veel suppi sisse. Vat, see on ime ja see näitab, et kohe nüüd tuleb uksest sisse musta mantliga mees ning kutsub sind kuhugi. 

Jne jne jne.

Saatuse märke annab ikka igalt poolt otsida. Lõppkokkuvõttes läheb ikka nii nagu läheb. Läheb siis kuidagi või mitte. 

Mina soovin vaid üht: et teistel läheks vähemalt sama hästi kui minul-meil või siis paremini. Hea meel on kuulda-lugeda edulugusi, mis innustavad ka mind tegudele. Kohati olen vaid mina see pidur, kes ei liigu edasi. (See küll väga motiveeriv polnud...) 

Ühesõnaga: täiskäik edasi ning pea püsti, selg sirgeks!