Iganenud koolisüsteem?

Olen küll harv kirjutaja viimasel ajal ja vahepeal jäi sajand vahele kõigest jutust, aga nüüd ma lihtsalt pidin kätte võtma ja kirjutama. Üks artikkel ajendas mind selleks. Kuigi mõtted sel teemal on ajusagarates liikunud varemgi. Igatahes lugesin Telegramist artiklit, mille kirjutas kooliõpilane 32.keskkoolist: ''Tallinna õpilane: Kuidas näen haridussüsteemi mina'' (http://www.telegram.ee/arvamus/opilane-kuidas-naen-haridussusteemi-mina#.VPnB4NKsVIE). Nii. Läbi loetud? Ei ole? Vahet pole. Lühidalt: koolisüsteem Eestis on iganenud ja seal on vaja teha muudatusi, et õpilased jõuaksid õppimise vahepeal ka puhata. Õige jutt! Mäletan väga hästi, kui palju ma ikka omal ajal õppima ja tuupima pidin. Ning kõik on raamatus kirjas. Mitte midagi ei olnud enda mõelda. Loomulikult on ka õpetajad, kes lasevad õpilastel ka oma arvamust välja öelda, aga enamus on nii nagu kirjas on ja punkt. Keegi kirjutas, et õpilased ei jaksa peale kooli enam trennide-huviringidega tegeleda, sest 1. kool võtab omadega läbi (lihtlabaselt öeldes), 2. järgmiseks päevaks on meeletult õppida ja ei jõua kõigega valmis. Millegipärast sain mina kõik asjad õpitud. Enamjaolt. Mida ma ikka ei osanud, need jätsin kooli tarvis. Koolis oli ikka keegi, kes oskas ning siis sai maha kirjutatud ju. See oli vastastikku kasulik koolielu: kord ei osanud mina, kord ei osanud keegi teine; kord kirjutasin mina maha, kord kirjutasin minult teised maha... Nii see käib. Vähemalt meil käis. Aga mäletan ka seda, et kui kirjanduse tunnis avaldasin arvamust ühe luuletuse kohta, tegi õpetaja minu arvamuse maatasa: jummal küll! nii kirjanik küll ei mõelnud! Jommaijoo! Kus teab tema või keegi teine, mida mõtles kirjanik antud luuletusega? Kunagi lugesin, et luuletaja isegi ei mõtle, mis on tema luuletuse mõte. Ta lihtsalt kirjutab. Ja vaesed õpilased siis peavad ära arvama, mida mõtles Juhan Liiv või Betti Alver oma luuletustes. Leian, et igaüks võib ühest luuletusest just nii palju ideid ja mõtteid välja koukida, kui ta ka ise tahab. Närvi ajab see kindel mõte iga luuletuse puhul. 

Edasi. Kaua ma nämmutan ühe asja ümber.

Too koolinoormees toob välja, et koolis peaks meditatsiooni õpetama vmt. Et seda tehakse pea igas riigis. Eesti (ja ma arvan, et nii mõnedki teised riigid) ei taha sellest aga kuulda, kuna oleme oma vana koolisüsteemiga tohutult ära harjunud. Tegelikult mind lihtsalt huvitab (miks ma üldse kirjutama hakkasin): millal muutub inimene süsteemi osaks? Millal ta saab aru, et kõik ongi nii nagu on, et ta ei saa oma elu muuta, sest kõik on paika pandud? Näide: laps sünnib, läheb lasteaeda, kooli, gümnaasiumisse/kutsekasse, ülikooli, tööle ja sealt edasi rügab oma elupäevade lõpuni, et tasuda majalaenu, autolaenu ja kõike muid laene, et elada elamisväärset elu. Kui aga tööle ei lähe, siis pappi ei saa ja laenu ka ei anta, sest sa ju ei teeni ja pangad leiavad, et sa pole võimeline kahe aasta pärast laenu tagastama. Jõuad pensionieani, leiad, et sul pole ikka veel piisavalt pappi, et elamisväärselt elada ja pension on liiga väike elamisväärseks elu. Ehk jätkad ikka töötegemist, et saada mingidki kopikad kätte. Okih, igas riigis see nii tõesti pole. On kohti, kus pensionärile antakse ikka puhkust ka. Aga Eestis? Nii palju, kui ma tean, siis näiteks minu vanaema peab küll tööl käima, et elada ilusti. Okih, ta ka ise tahab tööl käia mitte niisama lulli lasta. Pensione tõstetakse. See on hea. Aga siin on jällegi üks AGA. Tegelikult ma võingi ketrama jääda siia. See pole vaid ilus. Ise peab ka ikka midagi tegema. Tööd näiteks. Mida vähem tööd teed, seda vähem pappi saad. Siis töötad end surnuks. Teenindaja tunnipalk on rõivapoes 3,5 keskeltläbi. See on bruto. Mida paganat sa sellest siis kätte saad?! Ja see palk on päris heas poes. Mida siis veel tahta? Palju peab inimene orjama, et siin ka meil paremaks elu läheks? 

Ansip lubas meid päris mitu aega tagasi viie rikkama riigi hulka. Tundub, et mõned meie seast on küll rikkamad viie riigi seas, aga rahvas üldiselt on kahjuks terve süsteemi all kängus. 

Ei! Ma ei vingu! Mitte seda, aga lihtsalt naljakas on kõrvaltvaatajana (ja seesolijana) vaadata, kuidas kõik toimib ja on. Asjal on ka häid külgi, nt lasteraha tõusis 19lt 45 eurole. Topelt ju! Pension tõuseb. Miinimum palk tõusis. Mis me veel tahame? Hinnad ka tõusevad! 

Olgem ausad: kui keegi teeks mulle ettepaneku minna välismaariiki tööle väga hea palgaga ja antakse elamispind ka pealekauba ning võin pere kaasa võtta, ma läheks. Kohe. Või teine variant: kui olen end piisavalt tõestanud ja leian ise väljamaale prestiižema töö, ma lähen. Eesti on alati mu koduriik, aga siinset elu ma oma lapsele lihtsalt ei taha. Liiga süsteemiderohke ja liiga palju halle varjundeid.

Muide, filmi ''Fifty Shades of Gray'' scoor on kõigest 4,2. Sealkõrval vaatasin animatsiooni ''Big Hero 6'', mille scoor on 8. Nii et mida need täiskasvanud siis vaatavad ja hindavad õigupoolest?

Valimised

Tehtud! - nagu väljendas end Keskerakond viimastel valimistel. Ja nüüd on nende kampaaniamärgiseks ''Teeme teisiti!'' Kuidagi kahtlaselt ei kõla või? Nagu kirjutab üks mu headest tuttavatest fatseebuukis: ''Mis neil juhtus? Eelmistel valimistel oli hüüdmõte TEHTUD, nüüd TEEME TEISITI''. Õige ta ole. Mis neil siis juhtus tahaks teada? Läks eelmisel korral nii valesti ja metsa kõik või on neil nüüd koguni uuemad ideed...? Mine sa võta kinni. Õnneks on selleks korraks valmistega ühel pool. Ei pea neid tüütuid valimisreklaame nägema ja vaatama. Nagu pealesurutud propaganda. Eile õhtul filmi vaadates tuli Reformikate reklaami kolm korda jutti väikeste pausidega. Põhimõte oli taoline: Reformikate reklaam, suvaline reklaam, Reformikate reklaam, suvaline reklaam, teine suvaline reklaam, Reformikate reklaam. Oiii! Ja see käis juba närvidele. Ma küll vaatan lapse pärast telekat volüüm peaaegu et maas, aga kõrvus hakkas nagu iseenesest kogu reklaam kajama. Kohutav! Mis mulle selle reklaami juures meeldis, oli lõpp: ''Kindlalt valima!'' Vat, see oli hea mõte. Oleks võinud selle loosungiks endal panna. Pole hullu. Käisime kolmekesi kindlalt valimas. Laps oli Sassil süles ja nad panid ka mingi numbri paprile kirja. Eks laps mõjutas kah kindlasti mingil määral... 

Ühesõnaga võimalust valimas käia kasutasin ära ning loodan, et see hääleke ka midagi mõjutab. Edu!

Armastus on see, mis meist inimesed teeb

Üks tehnoloogiaime meie kodus juures selle kuu jooksul. Alguses ostsime e-lugeri. Jah, ma pole sellest kunagi midagi arvanud ning arvan siiani, et õiget raamatut ei asenda miski, aga sellel on ka palju häid külgi ka. Näiteks kui kuhugi reisile minna, siis ei pea kaasa tassima 500 leheküljest 1,5 kilo kaaluvat raamatut, vaid selleks on õhuke pisike e-luger, kus on sees mitu raamatut. See nüüd ei tähenda, et ma ei osta nn pärisraamatuid mitte kunagi enam. Maha matta see mõte! Ma naudin uue raamatu lõhna. Vanade raamatute lõhna ka. Ja mulle meeldib käes paberit hoida. Paberit näppude vahel tunda ning isegi tunda seda raamatu raskust. Pehmed kaaned, kõvad kaaned. Paberi sahin. Ühesõnaga ehtsat asja ei asenda miski. 

Teiseks ostsime lõppude lõpuks printeri. Johaidii! Nüüd ei pea ma planeerima pikki sõite vanemate juurde, et mõnd lehte välja printida, vaid saan seda teha kodus ja just siis, kui arvan, et mulle sobib. Pluss kui unustan ka mõne asja printida, saan seda teha kohe uuesti. Pisikese printeri võtsime, sest meie niigi pisikesse koju ei mahu kõige suurem. Pealegi ajab see asja suurepäraselt ära. Laser ja wifiga. Ehk siis saan ka otse telefonist vajadusel dokumente välja printida. Super asi! Printer on üks oluline asi ja kooliasjade jaoks super. Kaks ja pool aastat peaks see ikka vastu pidama. Garantii on ju kaks aastat. Nii et mulle sobib!

Lugesin läbi lõppude lõpuks Ameerika bestseller'i: ''Viiskümmend halli varjundit'' esimese osa. Noo, ma olin pettunud pehmelt öeldes. Kuidagi jäi mulle sellest raamatust mulje, et seal on räigelt pornot, kui nii võib öelda, ja sidumismänge jne jne. Pehmo oli. Või olen mina lihtsalt liiga ära rikutud. Tõesti, kokku oli seal vist neli kohta, kus peategelane siis kinni seoti ja tehti natuke tsikipriki. Minu jaoks tavaline seebiooperi raamat. Ja mees oli tehtud ikka vääääga ideaalseks: 26 aastat vana, miljonäääär ja mida-kõike-veel. Loomulikult tahaks endale ka sellist meest (kes ei tahaks), aga arvan, et minu oma on ka piisavalt ideaalne. Teisi raamatuid tahan ka nüüd lugeda. Ainult neid ei kavatse ma osta vaid lähen ja laenutan need. Film ei pidavat ka olema kõige sellisem, mida just kinos vaadata. Ühesõnaga, taaskordselt läksin hullusega kaasa ja sain vastu vahtimist. Mis mulle selle raamatu juures meeldis, oli tütre ja ema suhe. Selline, mida ootaksin ka mina ja tahan pakkuda enda tütrekesele. See tingimusteta armastus ja käitumine... Raske on seda sõnadesse panna. Hoolivus on selle kirjeldamiseks ideaalne sõna. Loomulikult mulle iseenesest see raamat meeldis! Paadunud romantik siiski. Lihtsalt jättis lahja mulje. Topiksin ta teiste seebiooperitega samasse auku.

Kunagi lugesin ühe eesti kirjaniku seebikat ja vat see OLI just see, mida ootasin viiekümnelt varjundilt. Seal oli see ''miski'' ja karmikäeline keegi, kes sõna otseses mõttes pani värisema. Ühesõnaga võtkem aga Eestlastest eeskuju. Kahjuks ei mäleta ma selle teose pealkirja. 

Aitab lobast! Teine blogi tahab ka kirjutamist saada ja printer printimist. Edu sellega mulle!

P.S Nagu aru saite, siis taaskordselt polnud pealkirja ja tekstiga mitte mingisugust seost. Kui kirjutaksin koolis kirjandit, saaksin 2 kätte. Viimasel ajal lihtsalt kummitab mind see lause ja mul pole halli aimugi, kas ma olen seda kuulnud ja kus siis...

Öökulli elu

Öökull. Ilus lind. Tegutseb peamiselt öösiti. 

Mina. Pole lind. Tegutsen peamiselt päeviti ja öösiti. 

Normaalsus on: mina. Tegutsen peamiselt päeval ja kasutan ära igat hetke, mis laps mulle annab. 

Ja nüüd ei saa ma ise ka enam aru, kuhu ma jõuda tahtsin või mida ma öelda soovisin.

See on see, kui läheb teine öö ärkvelolekut.

Valetan. Eile olin kõigest kella ühest kella viieni ärkvel ja täna olen juba viiest ärkvel. Ilma kellata! Pluss ka laps polnud see, kes äratas. Nina on kinni. See häirib ja see ei lase väga magada. Aga mida ma siin mõned päevad tagasi küll tahtsin? Et ma ärkaksin taas vara ning saaksin omi asju teha. Saangi ju nüüd! Soovid on täitumiseks. Oeh, soovin lotovõitu ka, aga see ei tule kuidagi. Point on vist selles, et ma ei osta väga lotopileteid... Peab selle vea parandama. Tegutsengi Edda Pauksoni ''Astroloogilise abimehe'' järgi. Ainult, et alati, kui ta tahab, et ma lotopileti ostaks, pole mul kas võimalust poodi minna või paneb kallis teine pool mind tuppa luku taha (ükskord läks ta tööle ja võttis nii enda kui minu võtmed kaasa. Vist arvas, et lähen linna peale laiama. Õige kah. Kunagi ei või ju teada.).

Tegelikult on elu päris ilus. Tuul on väljas kui tornaado. 

Eile sai täis kolm aastat, kui olen koos olnud ühe ja sama mehega. Mitte küll väga pikk aeg, aga samas meil on nüüd laps ning see asjaolu on ikka paikapanev. On laps, siis pole käed enam nii lahtised kui varem. 

Küsimus siinkohal: kas mul endal üldse on midagi tarka kah öelda või mitte? Tundub, et nämmutan siin ümber mingisuguse augu nagu kass ümber palava pudru ja juttu lihtsalt ei tulegi. Polegi määratud tulema, sest ideed ja mõtted on otsas. Pole millestki kinni haarata ja pole midagi erakordset juhtunud. Noh, erakordseid asju ikka juhtub nii mõnigi kord. Pea iga päev. Näiteks üks päev sõitsime koju mööda Pirita teed ja nägime rebaseid. Kaks oli neid. Mitte et see nüüd midagi uut oleks, et keset Tallinna linna rebaseid näeb, aga mind paelus nende ilu ja nende nutikus. Kuna oli päris hiline õhtutund, sõitis autosid päris vähe. Vaatame, et paremal pool muru peal on rebane ning vaatab meie suunas (suunas, kus autod tulevad). Lihtsalt vaatas. Sõitsime mööda, vaatasin taha ning rebane pani üle tee, sest ühtegi teist autot ei tulnud. Nägin kohe ka teist rebast tal järel silkamas. Jäid teise tee juures ka korra vist seisma ja vaatasid ega autosi tule ning kalpsasid üle. Küsimus on vaid selles, miks nad läksid mere äärde mitte teisele poole ehk sinna, kus ka mingi mets on? Äkki tahtsid ka näha Valget laeva. Või soovisid Soome sõita. Sõitsid mõne laevaga jänest. Hästi koheva sabaga isendid olid. Mõnusa musjas-oranži kasukaga. Oleks vaid saanud neid kallistada! 

Mis siis veel... Mhm. Mina pole veel alla andnud ja otsin ikka tööd, mida saab ka lapse kõrval teha. Samas, preilna on juba nii suur küll, et võib ta kuhugi hoidu toppida. Aga nii väikestele on tunnihind ikka pääääris jõhker. Seega peab leidma kuldse kesktee. Küll ma juba tean isegi, milline see on. Ajapikku lihtsalt pean kohanduma sellega. Tähtsamad asjad kõigepealt! Ehk enne töö ja siis kohe otsa laps kellelegi heale hoiutada. 

Nohu võiks ära minna. Kurguvalu ka. Mitte, et ma hädaldaks. Tee sidruni ja meega ja ingverisiirupiga ravib kõik aga terveks! 

Elu on ikka kohati väga nõme ja paneb asjad paika ikka korralikul pauguga. Kusagilt alles kuulsin, et elad oma elu just nii, kuidas tahad, aga saatus topib oma sõrmi ikka vahele just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad (see oli tsipa teise sõnastusega, aga point jääb ikka samaks). Ühesõnaga ükskõik, mida ma ka ei teeks ja kuidas ma ka ei teeks, ikka läheb nii nagu vaja. Ja oiii! - küll olen ma vahepeal otsinud märke, et äkki nüüd hakkab midagi toimuma. Võta aga näpust, siis ei toimu midagi! Polnud ka mingit märki, mis oleks suunda näidanud. Oli kõigest vihmapiisk katuseräästalt, mis vastu lägipähe potsatas. Sina loomulikult võtad seda koha märgina. 

Või näiteks kohtad üht täiesti võõrast inimest täiesti lambises tänavas ning kohtad sama inimest veel teiseski lambises tänavas ja kolmandaski ja seda terve päeva jooksul! On alles ime! Ta vist jälitab sind. 

See pole veel kõik. Ilmne saatuse märk on see, kui hommikul ei leia õigeid sokke üles või paned vale pluusi selga. Vat, siis juhtub küll midagi vääääga põnevat. Tutkit vaid sulle. Ainuke asi, mis juhtuda võib, on see, et võib-olla keegi märkab, et sul on jalas erinevad sokid ja mainib seda sulle. Sina aga teed ükskõikse näo ja ütled: sa siis ei tea, kuidas tänapäeva tipp-poliitikud riietuvad, VÄÄ? Midagi sinna kasti siis. 

Kui sul juhtub aga laps olema, siis on päev ainult märke täis. Saatus ainult pillub taevast piksenooli ning suunab sind pimesi kuhugi. Näiteks laps istub hommikul potil ja teeb sinna ka midagi. Kohe märk, et tänasest hakkab hea elu. Või ta sööb ilusti hommikul oma pudrukausi tühjaks, lõunal sööb veel ja õhtul ahmib veel suppi sisse. Vat, see on ime ja see näitab, et kohe nüüd tuleb uksest sisse musta mantliga mees ning kutsub sind kuhugi. 

Jne jne jne.

Saatuse märke annab ikka igalt poolt otsida. Lõppkokkuvõttes läheb ikka nii nagu läheb. Läheb siis kuidagi või mitte. 

Mina soovin vaid üht: et teistel läheks vähemalt sama hästi kui minul-meil või siis paremini. Hea meel on kuulda-lugeda edulugusi, mis innustavad ka mind tegudele. Kohati olen vaid mina see pidur, kes ei liigu edasi. (See küll väga motiveeriv polnud...) 

Ühesõnaga: täiskäik edasi ning pea püsti, selg sirgeks! 

Üle pika aja

Üle pika aja võtsin kätte ja kirjutan siia midagi. Mitte et mul pole varem poleks olnud mitte midagi huvitavat kirjutada, aga minu elus on uus inimene, kes leiab, et kuulun täiega vaid talle. Loodan, et see on mööduv nähtus. Olgem ausad, ikka vahepeal tahaks ka vabadust nautida, mitte olla 24/7 kodukanast ema. Kes meist ei tahaks? Pluss kool ajab oma joru. Õnneks olen järje peal. Vaid kaks asja ühe õppejõuga on tegemata. Joonistada on vaja. Mitte et mulle joonistada ei meeldiks. Meeldib! Hea meelega joonistaks päevad otsa, aga taaskord: pisipreili pägalik leiab, et küll ma need kooliasjad linnulennult tehtud saan! Minuti-kaks ta ju ei taha mu tähelepanu päevas. Oi nii oleksin ma lausa andekus ise...

Tegelikult tahtsin ma lihtsalt kirjutada. Millest? Ei teagi. Lihtsalt ajaks oma joru ja loba. Lihtsalt tahaks midagi must-valgelt kirjutada. Näiteks... Usaldusest. 

Kusagilt lugesin alles hiljaaegu, et kolm sõna, mida mehed naiselt ootavad, on: ma usaldan sind. Jah, igaüks ootab neid sõnu oma kallimalt. Usaldus on kõige alus. Usalduseta ei liigu edasi. Armastust võib palju olla, aga mis sellest kasu, kui ei usalda. Mitte et ma siinkohal tahan öelda, et ma oma teist poolt ei usaldaks. Lihtsalt ma tean väga hästi seda tunnet, kui usaldust on petetud. See tekitab tugevat valvsust. Kunagi ei tea, kellele ja mida usaldada. Kindluse mõttes ei tohiks kedagi usaldada. Hea, kui iseennastki usaldad.

Kui ma väiksem olin, nii 9.-10.aastane või sinnakanti, oli meil kolli (mingi krantsiline) Sillu. Hästi tark ja intelligentne koer. Võisime temaga ilma ketita väljas käia, kuulas alati meie sõna, ka laste sõna. Alati, kui miski mulle muret tegi, läksin ma tema juurde ja kallistasin teda, sest teadsin, et ta on ainuke, keda võin 100% usaldada. Võisin talle loota, kuigi ega ta mulle vastu rääkinud. Lihtsalt see tunne, et hoiad kedagi ja keegi kuulab sind vahele segamata, on oluline. Tunne, et keegi. on kusagil olemas, kui sul on mure või teised on sulle selja keeranud. Üks kõik mis, aga see keegi on olemas. Nüüd, tagantjärgi mõeldes, peale Sillu ära jooksmist/eksimist, hakkasin ma usaldama hüppeliselt kõiki. Kord üht, kord teist. Kõik, mis ma sellest sain, oli rohkem valu ja pettumust. Sest alati sain teada, et mind on haneks tõmmatud ja reedetud. Nüüd, aastaid hiljem, tean, et usaldada võib vaid väga väheseid. Nagu on mu vanaema ka öelnud: räägi üht asja ühele ja teist teisele. Ära kellelegi räägi kõike. Võin ju nii teha, aga kas see on lahendus? Miks ma peaksin leidma näiteks viis inimest, et igaühele neist rääkida midagi? Ühele pereelu, ühele lapsest, teisele ilmast, kolmandale naiste värkidest, neljandale ma-ei-tea-millest viiendale pesupesemisest? Nonsens. Sellega seoses rääkis vist Helina, et tegelikult saab ainult endale kindel olla. Ennast vaid usaldada. Jälle nonsens. Mis siis, kui su tuju on meeletult kehv, sest keegi ütles midagi halvasti ja sa ei saa oma koormat mitte kellegagi jagada? See tekitab suuremat masendust. Samas, kui sa ka tead, et edasi rääkides räägitakse see omakorda edasi või saad lihtsalt sõimu kraesse. Mis oleks lahendus? Usaldada tundmatut? Jah. Aga eestlastel ei ole kombeks astuda võõra inimese juurde ja oma muresi kurta. Psühholoogid-psühhiaatrid on küll head tegijad, aga ei hakka jällegi oma raha nende peale raiskama. Sellest järeldame, et peab olema loom, kes kuulab kõiki muresi ja on lihtsalt sinuga. Vaikides on olemas. Truu sulle ja su jutule. 

Lapsele soovin õpetada seda, et mind kui ta ema, võib ta alati usaldada. See ei pruugi lihtne olla, aga igal inimesel peab olema keegi, keda saab jäägitult usaldada.