Sattusin peale Elenor Roosevelt tsitaadile: ''Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate, sest arvustatakse teid nagunii. Teid kirutakse selle eest, mida teete, ja selle eest, et te seda ei tee.''
Ja nii see ongi. Vahet pole, mida ma oma eluga peale hakkan või siis ei hakka. Vahet pole, mis sammu ma järgmisena astun või astumata jätan Vahet pole, sest kirumisest ei pääse ma mitte mingi hinna eest. Reis on mulle õpetanud nii palju, et mõnikord peab olema lihtsalt egoist ja mõtlema vaid iseendale. Eriti veel siis, kui tahad oma elus midagi muuta.
Teate, tegelikult tahan ma siit ära. Tallinna melu on... Mitte mulle. Sellest sain ma kuue nädalaga aru. Tahan kuhugi väikelinna. Haapsalu sobib. Viljandi sobib. Pärnu sobib. Võru ajab asja ka ära, kuigi seal on Neti juba ees... Albunol sobib ka... La Rabita kärab kah. Hädapärast käib ka Conil. Või siis Chincilla...
Mul on palju mõtteid. Ma tahan nad trükimusta kinnitada. Miski ei luba. Miski hoiab mu mõtteid kinni ega lase neid välja. Mõtteteedele on püstitatud ületamatud takistused. Mõtted on nende rägastikku kinni jäänud. Väljapääsu pole.
Roheline õun tundub maitsemeeltele hapu.
Kas on võimalik minna tagasi ja taasavastada pikad pilgud? Need silmavaated, mida ma siit ei leia?
Ma tean, mida ma tahan. Ma tõesti tean, mida ma tahan. Ma lihtsalt ei oska oma tahtmist teistele selgitada. Või pigem... Ma ei taha oma tahtmistest teistega jagada. Hirm takistab... ''Tehke seda, mida te oma südames õigeks peate, sest arvustatakse teid nagunii. Teid kirutakse selle eest, mida teete, ja selle eest, et te seda ei tee.''
No comments:
Post a Comment