Cararata...

Kuus nädalat. Kuus pikka seikluslikku nädalat. Kuus kõige omapärasemat nädalat. On läbi. Kirjutatud mu mälestustepagasisse. Aga nüüd... Tunnen pooltühjust. Mitte miski ei anna täit rahuldust. Mitte miski ei kingi sellist tunnet, nagu nood kuus nädalat. Eriti aga kaks kõige erilisemat nädalat tollest pagasist.

Hispaania tungis läbi Tema mu südamesse. Tänu tema õpetustele, lausetele, rahulikkusele, õppisin ma just seda, mida ma poleks suutnud kunagi õppida. Halvale teele sattusin ka. Aga Hispaanias on lubatud see, mida Eestis ma endale ei lubaks. Aga mis nüüd edasi? - Kas tagasi või liikuda edasi? Ma ei tea... Lihtsalt ei tea. Poleks just Tema mind oma musta Opel Astraga tollelt keerukujuliselt mäeteelt üles korjanud, oleks kõik teisiti läinud. Aga just Tema viis mind kõige lahedamasse kohta õlut jooma, just Tema näitas mulle Hispaania mägede pilvi, just Tema vanemad kartsid, et Ta järgneb mulle, kui lahkun, just Temaga pandi mind sel teekonnal paari. Just Tema kutsus mind cararataks...

Nood kaks nädalat jäävad mulle meelde. Loogika kah.

Nüüd ootan vaid selgushetke, millal Cararata teeb otsuse, mida hakata pihta oma edasise eluga... Ta teab vaid ühte...