Mõnikord on ikka püstihullult keeruline, kui tead kõike. Hetkel tean ma vistist rohkem, kui vaja. Kuul pähe mulle! Ja isegi oma intelligentsuse taseme juures suudan ma ikka veel 1 pluss 1 kokku liita. Nii et mõnikord mulle meeldib teadmatus. See on lihtsalt parem. Eee... Natuke. Aga noh... Uudishimu on ju ka... Ja see... Sellest ei saa ju lahti... Ja noh... Saage aru! Aga uskuge, ma ei ole suuuuur latatara!
Mu korter on praktiliselt tühi. Eile tassisime asjad ära. Mõned värgid on veel vaid siin. Need on ainult selleks, et ma saaksin midagi kotti toppida. Kott on niigi haletsusväärselt tühi. Ma lihtsalt pole sinna suutnud mitte midagi veel visata. Mamma mia! Kuhu ma nii jõuan? Reisumaile igatahes mitte.
Ja Neti on kah reetur. Läheb minema. Võtab kätte ja läheb lihtsalt minema. Mitte et ma ise minema läheks, aga ta läheb Eesti teise otsa! Normull. Ja kelle riideid ma nüüd laenan?! Ja kelle küünelakieemaldajat?! Ma pean tõesti ISE minema poodi ja selle ostma?!? Jääb ära! Ja kes peab mulle nüüd pikki loenguid söömisest ja taolisest kraamist? Mina igatahes mitte. Ja kes tarib mind välja ja kaasab mingitele tudengipäevadele?! Ja kellega ma nüüd hommikuti trenni teen? Ja kes mulle nänni annab? Nii lihtsalt sa juba ei pääse, Neti! Küll ma juba midagi välja mõtlen... Niisama ma seda nalja lihtsalt ei jäta. Küll ma Eestisse tagasi tulen ja siis saan oma ''jah'' sõna kah. Siis vaatame, kes viimasena naerab! Muahaahaaaa!
Aitab naljast. Ma pean asju kotti loopima hakkama. Ja siis välja. Ning uuesti kotti. Ja siis... Ma vaatan, mitu korda ma suudan seda teha... Ei saa lihtne olema...
No comments:
Post a Comment