Udus

''Unistus on see, mida sa väga tahad, aga mis täide ei lähe,'' kummitab mu peas ikka ja jälle mulle meeldima hakanud lause. Ja ikka ja jälle üritan ma sellega nõustuda. Sel korral üritan mitte nõustuda. Täpselt: üritan mitte. Ma ei tea midagi ette, seega pigem natuke tasakaalukust ja ratsionaalsust ning siis alles: kes viimasena naerab, naerab panemini. Vat siis.

Sain Nordic hotellis nõndanimetatult öeldes ametikõrgendust. Nüüd olen kas teenindusjuht või vanemteenindaja. Täpset ametinimetust ei tea, sest keegi pole mulle lepingut ette näidanud. Vahet pole, oluline on see, et peale kolme kuud töötamist, karmi töötamist, saan kõrgendust. Egas siis see tähenda töökoormuse vähenemist! Tuhkagi! Pean samas vaimus edasi jätkama, pluss tuleb tööd juurde. Pluss sõimata hakkan ka nüüd palju rohkem saama.

Tegin ühe vahva otsuse kah. Paljudele ei pruugi see meelepärane olla. Aga mis siis ikka on? Teen midagi, kritiseeritakse; ei tee midagi, ikka kritiseeritakse. Seega küsimus suurele ringile: mis vahe seal on, kas ma teen või ei tee, kui niikuinii saan igas suunas võtta? No nääte, isegi teie ei tea vastust, veel vähem mina. Seega, las liigun ühe sammugi lähemale oma unistustele. Kuigi ma olen ikka pidevas kahtlustavas-vegeteerivas seisundis. Ja nüüd pean ma pappi välja käima. Ei ole hea just raha tuulde loopida. Peab korralikult ja hoolikalt läbi mõtlema. Teisalt, palju on asju, kus ma tõesti tahan midagi? Ning toda koolitust ma tõesti tahan. Las ma siis saan selle! Las ma saan selle paberi ja ülejäänd on savi. Kahetsema peab ju seda, mis on tegemata jäänud.

Teate, ma usun, et ma olen õnnelik. Õnnelik õnnelikkusest. Kui on ikka teada, kes tõesti toetavad, on tunne hea. Sisemine mina hüppab rõõmust lausa lakke. Sisemine mina murdub, kui näeb, et toetajaskonna põhilised isikud lihtsalt veavad alt. Lootes saada toetust, saad vastu nina.

Elu liigub edasi, see on paratamatus. On viimane aeg hakata ise elu juhtima ja meelde jätta, et täna on mu ülejäänud elu esimene päev. Elu ei juhi meid, meie juhime elu, valides endile teeradu, mis on meile meelepärased. Meie oleme oma elu kujundajad. Me teeme seda, mida tahame, v.a kõik need korrad, kus meil see lihtsalt ei õnnestu...