Ilma küsimärgita. Sest lõppkokkuvõttes pole küsimärgil mingisugust tähtsust. Olulised on need kolm punkti, sest need viivad edasi. Küsimärk esitab tundmatut, ei sunni karmikäeliselt edasi mõtlema. Jah, ta paneb mõtlema. Ta paneb tööle mingi mõttevälgatuse. Küsimärk sunnib. Kolm punkti aga annavad võimaluse edasi liikuda. Nad ei sunni, nad suunavad. Nad on olemas, näidates tähesäras teed, kuidas võiks edasi liikuda.
Loen Brendon Burchard raamatut ''Tipptegijate harjumused''. Sass leidis selle Rahva Raamatust. Mulle poleks see arvatavasti silma jäänud. Ja kui ka oleks, poleks ma kätt selle poole sirutanud, sest ma olen tüdinenud igasugustest nn eneseabi raamatutest. Üldjuhul kõnelevad paljud nn eneseabi raamatud või siis pigem raamatud, mis ''õpetavad'' kuidas elada, mida teha, et olla edukam, kuidas minna eluga sirgjoonelisemalt edasi jne. Olen üht koma teist lugenud oma elu jooksul ning lõppkokkuvõttes pääden suhteliselt sarnaste mõttekäikudega: mõtle positiivselt! Like daahhh... Ega ka Brendon Burchard'i teos pole märkimisväärselt erinev, seal on mõtteid, mida olen varasemalt kuulnud/lugenud, teisalt on seal uusi nurgataguseid, mida minu silmad pole veel näinud. Näiteks meeldib mulle mõttekäik kvaliteetsete tulemuste kohta (teoses lk 187), kus on ilusti välja toodud, et: ''Nad (tipptegijad) loovad rohkem kvaliteetseid tulemusi pikema perioodi jooksul kui nende kaaslased, ja see ongi viis, kuidas nad saavad tõhusamaks, tuntumaks ja neid mäletatakse.'' Iseenesest ju loogiline. Kõik, kes teevad rohkem, jõuavad rohkem ning tõenäosus jõuda kaugemale on (ehk) suurem.
Sellest lähtuvalt mõtlesin, mis on minu eesmärk elus. Kusagilt kunagi lugesin, et minu elu eesmärk (või oli see kokkulangevus tähtkujust ja aastakäigust ja sünnikuupäevast ja-millest-kõigest-veel) on inimeste aitamine vmt. Täpselt enam ei mäleta. Ja siin ma siis olen, lõhkise küna ees. Tean, et ennast aidata ma ei oska, AGA suure tõenäosusega oskaksin ma teiste ellu tuua rõõmu. Olla meeldejääv. Olla motiveeriv. Või siis olen lihtsalt suure tähega Egoist ning ARVAN, et olen kõike seda, aga tegelikkuses... Tegelikkuses... Tean, et minus on midagi, sest miks muidu suudan suhtelda kõigiga. Inimesed meeldivad mulle. Vähemalt senikaua, kuni keegi ei surgi liiga palju minu kallal. Siis saan ma lihtsalt tigedaks.
Nüüd on vaja vaid eesmärgid paika panna ja jõuda sinnani, kus saan olla oluline/vajalik ning mis pakub ka mulle naudingut. Kuna hetkel olen ka täiega töötu, siis on võimalus leida enda sisemine sära! Lennelda selle säraga kõrgemale, kaugemale, kiiremini kui ei kunagi varem! Sest see on selge (lihtsalt tean), et potensiaali mul on. Vaja vaid lõpuks need tiivad sirutada ja lendlema hakata. Ohh, milline kunstiline kõnelemine!
Kes ma tahan olla... Mitte vaid ei soovi, vaid tahan. Sinna poole püüdlen ma. Eesmärgid paika ja ongi tehtud!
