Tsukiini

Eile oli ETV2 pealt väga vahva multikas, elutruu ning mõtlemapanev. Tõesti realistlik, kui nii võib öelda. Isegi Eliise vaatas huviga! Multifilm ''Minu elu Tsukiinina'' (''Ma vie de Courgette'', Šveitsi-Prantsuse oma). Põhiteema oli lastekodu ja seal elavad lapsed. Kes kuidas sinna sattus. Miks. Igaühel oli oma traagika: peategelasel näiteks polnud isa, ema suri, oli alkohoolik; ühel poisil olid mõlemad vanemad narkomaanid, ühe isa on vanglas, tüdrukul saadeti ema Aafrikasse tagasi. Nii ilusti oli välja toodud, kuidas see kõik mõjutab neid väikesi hingesi. Ja too humoorikas laste maailm! - nii vahvalt, kuidas nad mõtlevad täiskasvanute elust. Väga mõnus ja kaasahaarav animatsioon.

Charlie Chaplin

Käisin täna raamatukogus. Ikka selleks, et hilinenud raamat tagasi viia (kahjuks või õnneks - pigem õnneks -, ei lugenud ma laenatud raamatut, sest sellesisulised raamatud olen ma millegipärast maha kandnud). Igatahes eesmärgiks oli laenutada Tšehhovi raamat näitlejameisterlikkusest. Aga kuna ma seal riiulite vahel niikuinii sammusin, mõtlesin võtta veel ühe raamatu. Kui juba siis juba! Polegi ammu ühtegi raamatut lugenud (kuigi pooleni on kaks romaani - ''Vikerkaar'' ning ''Aja lapsed''). Teatriraamatute kõrval ilutsesid uhkelt ka filmiraamatud. Koheselt jäi silma - nagu oleks mind just oodanud - Johnny Depp'ist raamat. Käsi kohe sirutus välja, et seda võtta. Mõistus taidles pikalt ning käsi jäi tõusmata ja raamat puutumata riiulisse seisma. Järgmine kord! - lausus kolju vahel hõljuv ajuollus. Miskit pidin ikka võtma. Vaatasin üht, vaatasin teist. Ei pakkunud pinget. ''Chaplini elu'' oli tuhandest järgmine teos, mis riivas kõrvetavalt. Võtsin siis selle! Siinkohal peab ütlema, et arvatavasti teab igaüks, kes oli Chaplin, ka mina loomulikult! Kahjuks pean seejuures tõdema, et ma pole täispikalt näinud tema ühtegi filmi. Patt. 

Mind köitis juba raamatu kujundus. Lihtne. Must-valge. Esikaanel pilt Chaplin'ist nii nagu teame: humoorikas, kulm kergitatud, lõbus nägu,  kõvakübar peas, korralik vunts nina all välgutamas, veider pintsak, kõrged-laiad viigipüksid jalas, kepp käes. Kontrastiks esikaanele on tagakaanel pilt Charlie'st: profiil elegantsest härrasmehest, kel juus kenasti lainetamas, näoilme pigem tõsine ning endassetõmbunud. Hullumeenlne vaade ühest ja samast mehest! Sissejuhatav tekst Chaplini tütrelt Garaldine Chaplin'ilt tagakaanel illustreerimaks raamatu sisu: ''Seda raamatut, mis on läbinisti provokatiivne ja paiguti südantlõhestav, on õpetlik lugeda, see on tähtis panus minu isa geniaalsuse ja kunsti mõistmisesse, see on ainulaadne mõtisklus loomingulisuse saladuste kohta.'' Huvitav tutvustus.

Jõudsin lugeda ära esimese peatüki. Kõik, mis meelde tuli: enamus meie endi tegusi saab alguse lapsepõlvest. Meie igaühe elu mõjutab see, mis toimus meiega lastena. Kuidas ja kas me oskame oma lapsepõlve lugusi ära kasutada, jääb igaühe enda teha. Chaplini lapsepõlv oli kõike muud kui roosiline, aga ta suutis selle enda kasuks tööle panna! Ta kasutas oma kurbloolisust ära filmides. Kuna raamatu kirjutas psühholoog, siis on toodud väga häid psühholoogilisi näiteid. Näiteks ''Nõnda pealiskaudne tõlgendus toetub täielikult Freudi naljapsühholoogia algõpetusele, mis seletab komöödia alaläviseid mehhanisme. See seletab komödia alaläviseid mehhanisme. See õpetus eeldab, et naljataju toimib nagu pulbitsev id'i-katel, kus lapsepõlvehirmud muundatakse automaatselt koolipoisivempudeks, mida alateadvuse auravatest sügavikest aeg-ajal välja röhitsetakse ja peeretatakse.'' (lk17) Tähelepanuväärne.