Täna sõitu tehes tuli jutuks õpetajaga, kuidas noored inimesed ikka muretsevad liiga palju asjade pärast, mida võib-olla ei juhtugi. Nagu sõiduõpetaja ütles, et peaksid nautima, mitte muretsema. Nad on noored, tema vana (kuigi minu meelest pole ta kohe üldse nii vana nagu ta end väidab olevat). See selleks. Nüüd mõtlesin, et tõesti: muretsema ikka sajaga! Ja rohkemgi veel! Kohati tundub, et mängime mängu ''Kes rohkem muretseb?'' Sellest saaks ideaalse lauamängu... On ju igasugu erinevaid mänge: puuksutamise omad ja mingi imelik vorstimäng ja veel tordi näkkuviskamismäng, kel surres rohkem asju on... Aga muretsemine? Kes suudab rohkem muretseda? Tõesti. Alustame algusest. Võtame nii keskmiseks inimeseks vanuses 25-40 oleva persooni. Olgu ta mees või naine. Esiteks on vaja kool ära lõpetada, need, kes suutsid hariduse omandada kohe peale keskkooli ning teadsid kohe, mida teha, VÄGA tublid! Tõesti hindamatu respekt neile, sest mina kuulun gruppi, kes ei tea, mida tahab. Seega - hakkab pihta muretsemine! Ja muretsen, et ma ei teagi, mida ma tahan. 30 täis ja ei tea, mida tahan! Mis sest, et koolid läbitud, aga Lennart Meri moodi kolmandat põlve poliitiku soont ka nagu pole. Pole nagu hetkel eeskujuks ka pereinimest, kelle jälgedes võiksin astuda. See selleks.
Jätkame. Nii muretseme selle pärast, mis haridust omandada ja ehk oleme selle jaoks ikkagist liiiiiga vanad! Siis muretseme selle pärast, mida me üldse oma elult tahame. Ja kas tahame. Siis hakkame aga kodu muretsema ning elukaaslast muretsema ning kui lapsed tulevad... Sellest ei soovigi kohe kõnelda, sest nii võib end lõhki muretseda. Ühe lapsega on muresi vähem - siinkohal kehtib tõesti tendents et väiksel lapsel väiksed mured, suurel lapsel suured mured. Need mured kasvavad. Mitte vaid lapsel vaid ka lapsevanemal. Nii saamegi iga aastaga enda muredele lisaks tuhat lapse muret.
Sissetulekute pärast muretseme. Väljaminekute pärast muretseme. Kas saame soojale maale puhkama minna. Mure. Kütuse hind tõuseb. Mure. Toiduhindadest ärme parem räägi, nii jääbki vaid leivakoorukeid sööma.
See on küll minu arvamus, aga pakun, et igal inimesel on vähemalt üks mure, mis teda nagu pärisorja maa küljes kinni hoiab ega lase kolme tilka verd andmata minema. Endast ma ei räägi. Ennast võiksin pidada lausa pärisorja pärisorjaks. Kui nii võtta. Arvatavasti pole ma ka ainus. See on vaid arvatavasti!
Teisalt on mured ikka vapustavad asjad. Mitte et nende üle rõõmustada tasuks. Kui heita korraks kõrvale need nn vaimsed mured, siis me muretseme - eesti keelt kasutades - endale ka asju. Küll muretseme poti, siis muretseme panni, seejärel on vaja muretseda laud ning vaip. Ühesõnaga murega koos saame asju endale juurde. Tõesti, nii võttes on lausa kohutavalt raske ja murerikas elu meil! Mitte et soetada endile asju. Muretseda on kuidagi parem. Ja kodusem. Ja hubasem.
Võib tõdeda, et oleme ühed eesrindlikud muretsejad, kes suudavad viie aasta mured ära muretseda vaid ühe aastaga! Muretsegem edasi!
