Olen küll harv kirjutaja viimasel ajal ja vahepeal jäi sajand vahele kõigest jutust, aga nüüd ma lihtsalt pidin kätte võtma ja kirjutama. Üks artikkel ajendas mind selleks. Kuigi mõtted sel teemal on ajusagarates liikunud varemgi. Igatahes lugesin Telegramist artiklit, mille kirjutas kooliõpilane 32.keskkoolist: ''Tallinna õpilane: Kuidas näen haridussüsteemi mina'' (http://www.telegram.ee/arvamus/opilane-kuidas-naen-haridussusteemi-mina#.VPnB4NKsVIE). Nii. Läbi loetud? Ei ole? Vahet pole. Lühidalt: koolisüsteem Eestis on iganenud ja seal on vaja teha muudatusi, et õpilased jõuaksid õppimise vahepeal ka puhata. Õige jutt! Mäletan väga hästi, kui palju ma ikka omal ajal õppima ja tuupima pidin. Ning kõik on raamatus kirjas. Mitte midagi ei olnud enda mõelda. Loomulikult on ka õpetajad, kes lasevad õpilastel ka oma arvamust välja öelda, aga enamus on nii nagu kirjas on ja punkt. Keegi kirjutas, et õpilased ei jaksa peale kooli enam trennide-huviringidega tegeleda, sest 1. kool võtab omadega läbi (lihtlabaselt öeldes), 2. järgmiseks päevaks on meeletult õppida ja ei jõua kõigega valmis. Millegipärast sain mina kõik asjad õpitud. Enamjaolt. Mida ma ikka ei osanud, need jätsin kooli tarvis. Koolis oli ikka keegi, kes oskas ning siis sai maha kirjutatud ju. See oli vastastikku kasulik koolielu: kord ei osanud mina, kord ei osanud keegi teine; kord kirjutasin mina maha, kord kirjutasin minult teised maha... Nii see käib. Vähemalt meil käis. Aga mäletan ka seda, et kui kirjanduse tunnis avaldasin arvamust ühe luuletuse kohta, tegi õpetaja minu arvamuse maatasa: jummal küll! nii kirjanik küll ei mõelnud! Jommaijoo! Kus teab tema või keegi teine, mida mõtles kirjanik antud luuletusega? Kunagi lugesin, et luuletaja isegi ei mõtle, mis on tema luuletuse mõte. Ta lihtsalt kirjutab. Ja vaesed õpilased siis peavad ära arvama, mida mõtles Juhan Liiv või Betti Alver oma luuletustes. Leian, et igaüks võib ühest luuletusest just nii palju ideid ja mõtteid välja koukida, kui ta ka ise tahab. Närvi ajab see kindel mõte iga luuletuse puhul.
Edasi. Kaua ma nämmutan ühe asja ümber.
Too koolinoormees toob välja, et koolis peaks meditatsiooni õpetama vmt. Et seda tehakse pea igas riigis. Eesti (ja ma arvan, et nii mõnedki teised riigid) ei taha sellest aga kuulda, kuna oleme oma vana koolisüsteemiga tohutult ära harjunud. Tegelikult mind lihtsalt huvitab (miks ma üldse kirjutama hakkasin): millal muutub inimene süsteemi osaks? Millal ta saab aru, et kõik ongi nii nagu on, et ta ei saa oma elu muuta, sest kõik on paika pandud? Näide: laps sünnib, läheb lasteaeda, kooli, gümnaasiumisse/kutsekasse, ülikooli, tööle ja sealt edasi rügab oma elupäevade lõpuni, et tasuda majalaenu, autolaenu ja kõike muid laene, et elada elamisväärset elu. Kui aga tööle ei lähe, siis pappi ei saa ja laenu ka ei anta, sest sa ju ei teeni ja pangad leiavad, et sa pole võimeline kahe aasta pärast laenu tagastama. Jõuad pensionieani, leiad, et sul pole ikka veel piisavalt pappi, et elamisväärselt elada ja pension on liiga väike elamisväärseks elu. Ehk jätkad ikka töötegemist, et saada mingidki kopikad kätte. Okih, igas riigis see nii tõesti pole. On kohti, kus pensionärile antakse ikka puhkust ka. Aga Eestis? Nii palju, kui ma tean, siis näiteks minu vanaema peab küll tööl käima, et elada ilusti. Okih, ta ka ise tahab tööl käia mitte niisama lulli lasta. Pensione tõstetakse. See on hea. Aga siin on jällegi üks AGA. Tegelikult ma võingi ketrama jääda siia. See pole vaid ilus. Ise peab ka ikka midagi tegema. Tööd näiteks. Mida vähem tööd teed, seda vähem pappi saad. Siis töötad end surnuks. Teenindaja tunnipalk on rõivapoes 3,5 keskeltläbi. See on bruto. Mida paganat sa sellest siis kätte saad?! Ja see palk on päris heas poes. Mida siis veel tahta? Palju peab inimene orjama, et siin ka meil paremaks elu läheks?
Ansip lubas meid päris mitu aega tagasi viie rikkama riigi hulka. Tundub, et mõned meie seast on küll rikkamad viie riigi seas, aga rahvas üldiselt on kahjuks terve süsteemi all kängus.
Ei! Ma ei vingu! Mitte seda, aga lihtsalt naljakas on kõrvaltvaatajana (ja seesolijana) vaadata, kuidas kõik toimib ja on. Asjal on ka häid külgi, nt lasteraha tõusis 19lt 45 eurole. Topelt ju! Pension tõuseb. Miinimum palk tõusis. Mis me veel tahame? Hinnad ka tõusevad!
Olgem ausad: kui keegi teeks mulle ettepaneku minna välismaariiki tööle väga hea palgaga ja antakse elamispind ka pealekauba ning võin pere kaasa võtta, ma läheks. Kohe. Või teine variant: kui olen end piisavalt tõestanud ja leian ise väljamaale prestiižema töö, ma lähen. Eesti on alati mu koduriik, aga siinset elu ma oma lapsele lihtsalt ei taha. Liiga süsteemiderohke ja liiga palju halle varjundeid.
Muide, filmi ''Fifty Shades of Gray'' scoor on kõigest 4,2. Sealkõrval vaatasin animatsiooni ''Big Hero 6'', mille scoor on 8. Nii et mida need täiskasvanud siis vaatavad ja hindavad õigupoolest?
