Üle pika aja võtsin kätte ja kirjutan siia midagi. Mitte et mul pole varem poleks olnud mitte midagi huvitavat kirjutada, aga minu elus on uus inimene, kes leiab, et kuulun täiega vaid talle. Loodan, et see on mööduv nähtus. Olgem ausad, ikka vahepeal tahaks ka vabadust nautida, mitte olla 24/7 kodukanast ema. Kes meist ei tahaks? Pluss kool ajab oma joru. Õnneks olen järje peal. Vaid kaks asja ühe õppejõuga on tegemata. Joonistada on vaja. Mitte et mulle joonistada ei meeldiks. Meeldib! Hea meelega joonistaks päevad otsa, aga taaskord: pisipreili pägalik leiab, et küll ma need kooliasjad linnulennult tehtud saan! Minuti-kaks ta ju ei taha mu tähelepanu päevas. Oi nii oleksin ma lausa andekus ise...
Tegelikult tahtsin ma lihtsalt kirjutada. Millest? Ei teagi. Lihtsalt ajaks oma joru ja loba. Lihtsalt tahaks midagi must-valgelt kirjutada. Näiteks... Usaldusest.
Kusagilt lugesin alles hiljaaegu, et kolm sõna, mida mehed naiselt ootavad, on: ma usaldan sind. Jah, igaüks ootab neid sõnu oma kallimalt. Usaldus on kõige alus. Usalduseta ei liigu edasi. Armastust võib palju olla, aga mis sellest kasu, kui ei usalda. Mitte et ma siinkohal tahan öelda, et ma oma teist poolt ei usaldaks. Lihtsalt ma tean väga hästi seda tunnet, kui usaldust on petetud. See tekitab tugevat valvsust. Kunagi ei tea, kellele ja mida usaldada. Kindluse mõttes ei tohiks kedagi usaldada. Hea, kui iseennastki usaldad.
Kui ma väiksem olin, nii 9.-10.aastane või sinnakanti, oli meil kolli (mingi krantsiline) Sillu. Hästi tark ja intelligentne koer. Võisime temaga ilma ketita väljas käia, kuulas alati meie sõna, ka laste sõna. Alati, kui miski mulle muret tegi, läksin ma tema juurde ja kallistasin teda, sest teadsin, et ta on ainuke, keda võin 100% usaldada. Võisin talle loota, kuigi ega ta mulle vastu rääkinud. Lihtsalt see tunne, et hoiad kedagi ja keegi kuulab sind vahele segamata, on oluline. Tunne, et keegi. on kusagil olemas, kui sul on mure või teised on sulle selja keeranud. Üks kõik mis, aga see keegi on olemas. Nüüd, tagantjärgi mõeldes, peale Sillu ära jooksmist/eksimist, hakkasin ma usaldama hüppeliselt kõiki. Kord üht, kord teist. Kõik, mis ma sellest sain, oli rohkem valu ja pettumust. Sest alati sain teada, et mind on haneks tõmmatud ja reedetud. Nüüd, aastaid hiljem, tean, et usaldada võib vaid väga väheseid. Nagu on mu vanaema ka öelnud: räägi üht asja ühele ja teist teisele. Ära kellelegi räägi kõike. Võin ju nii teha, aga kas see on lahendus? Miks ma peaksin leidma näiteks viis inimest, et igaühele neist rääkida midagi? Ühele pereelu, ühele lapsest, teisele ilmast, kolmandale naiste värkidest, neljandale ma-ei-tea-millest viiendale pesupesemisest? Nonsens. Sellega seoses rääkis vist Helina, et tegelikult saab ainult endale kindel olla. Ennast vaid usaldada. Jälle nonsens. Mis siis, kui su tuju on meeletult kehv, sest keegi ütles midagi halvasti ja sa ei saa oma koormat mitte kellegagi jagada? See tekitab suuremat masendust. Samas, kui sa ka tead, et edasi rääkides räägitakse see omakorda edasi või saad lihtsalt sõimu kraesse. Mis oleks lahendus? Usaldada tundmatut? Jah. Aga eestlastel ei ole kombeks astuda võõra inimese juurde ja oma muresi kurta. Psühholoogid-psühhiaatrid on küll head tegijad, aga ei hakka jällegi oma raha nende peale raiskama. Sellest järeldame, et peab olema loom, kes kuulab kõiki muresi ja on lihtsalt sinuga. Vaikides on olemas. Truu sulle ja su jutule.
Lapsele soovin õpetada seda, et mind kui ta ema, võib ta alati usaldada. See ei pruugi lihtne olla, aga igal inimesel peab olema keegi, keda saab jäägitult usaldada.
