Seitse päeva tagasi naistepäeval ostis Sass mulle hüatsindi. Oli teine pisike ja väike ja veel suletud õitega ning oli veel teadmata, mis värvi ta on, aga nüüd... Vat nüüd on tal suur puhasvalge õiekobar ning teise õiekobara õied tahavad ka varsti päevavalgust näha. Kas pole mitte kaunis too Absint? Mulle tohutult meeldib, ja tema lõhn viib meeled nõrkemiseni. Kobar on nii raskeks õite all läinud, et absint on ühele poole viltu. Aga varsti avanevad teise kobara õiekesed ka, siis äkki läheb tasakaalu asi. Ah, kui kaunis lilleke. Ühed mu päris tohutud lemmikud lillevalikutes.Ja kui lilledega jätkata, on veel üks potilille edulugu rääkida - kunagi ammu saime kahelehelise pisitillukese ahvileivapuu lehed (see võib ka mõni muu taim olla täitsa vabalt), igatahes, panime lehed mulda ja mitu kuud polnud jälge juurestumisest. Üks leht isegi tuli otsast ära. Taandareng. Polnud hullu, ikka kastsime viinapitsis lehekest, enamajaolt polnud kastjaks mina. Igatahes täna avastasin hüatsinti imetledes, et ahvileivapuu kõrvalt tuleb välja veel üks pisipisipisi tilluke lehekene - järelikult on ju taim juurdunud ja vastu pidanud kõikidele käperdamistele, ülekastmistele, külmadele, liigsele päikesele ja ma ei tea veel millele kõigele veel ja kõigi kiuste juurdunud ja nüüd veel areneb! Nii hea uudis, mul on kohe tõsiselt hea meel väikeste lillekeste üle.
Siiski aitab taimedest, ega need mu elus ainukesed pole, mille kallal ma vaeva näen või mida imetlen.
Kusjuures nii palju oleks nagu rääkida-kirjutada, aga vat ei oska... Seega jääbki see nii - lilled ja taimed eekõige!
