Britt tuli mulle täna hotelli külla oma klassikaaslastega. Ega ta ei lootnud mind näha ja mina olin kah suht üllatunud kui nägin teda. Tegelikult eks tal vedas ikka väga. Olin lobby-baaris pausi andmas ja lõpetasin pausiandmise, kui nägin Brittu. Tema tahtis juba ära minna. Aga kalli saime ikka ära tehtud. See tegi mu päeva rõõmsamaks. Ikka väike armas lapseke tuleb ja üllatab sind. Iga päev seda nalja ju ei juhtu. Väga armas tüdruk on too Britt. Ikka väga armas.
Mida veel? Nagu polekski midagi. Täna tundsin end päris ärakasutatava subjektina. Tegelikult on ju kohe näha, kes tahab mind ära kasutada ja kes mitte. Nii mõnigi hakkab suhtlema vaid selleks, et midagi saada. Täna kah. Loe vaid ridade vahelt ja tunne inimest natuke rohkem ja asi selge. Õnneks on mul see hea asi, et ma olen liiga, võib-olla natuke isegi LIIGA, palju hõivatud ühte konkreetsesse inimesse.
Ühel oli lõustaraamatu seinale lisatud taoline tsitaat: ''Tõeline armastus - see on hoolitsus. Mitte kirg, ega füüsiline tõmme ja isegi mitte vaimne lähedus. Tõeline armastus - see on loomulik, spontaanne ning siiras vajadus hoolitseda teise eest ja sellele puudub igasugune eesmärk.'' Angel de Kuate
. Vat siis. See ongi tõeline armastus ja rohkem pole vajagi.
